Kolm rasedust, kaks sünnitust, üks beebi

“Minu esimene lapseootus lõppes emakavälise raseduse tõttu ja õnnetul kombel jäin ilma ka munajuhadest. Arvasin siis, et kibedamaid pisaraid pole võimalik valada. Paraku eksisin,” kirjutab viljandlanna Triinu Tints (31).

Kui ma 2013. aasta sügisel esimest korda rasedaks jäin, muretsesin, kuidas ma tollase elukorralduse juures küll last kasvatada suudan – ülikooliõpingud olid pooleli, tööl ma ei käinud. Sel ajal ei osanud ma aimatagi, et rasedus katkeb ning hetkeks, mil lapse lõpuks rinnale saan, jõuan lõpetada ühe ülikooli, astuda teise ja vahetada nii töö- kui ka elukohta.

Kui olime kurvast läbielamisest, raseduse katkemisest toibunud, seadsime abikaasa Arega (31) sammud viljatusravikliinikusse. Uurisime, mis võimalused meil on edaspidi last saada. Infot oli esialgu väga palju, päris keeruline oli kõike mõista, aga olime positiivsed ja otsustasime edasi minna sammhaaval. Et meil muid takistusi peale munajuhade puudumise uuringutel ei tuvastatud, anti kunstlikule viljastamisele roheline tuli. Olin kindel, et kuuleme varsti häid uudiseid.

Kunstliku viljastamise pikk tee

Esimene katse 2014. aasta suve hakul oli n-ö täisring. See tähendab arsti määratud hormoonsüste, ravimeid ja vitamiine, et stimuleerida keha munarakke tootma ja vabastama. Muna- ja seemnerakud ühinevad katseklaasis. Kui munarakud õnnestub viljastada, toimub siirdamine ehk embrüod viiakse naise emakasse – maksimaalselt kolm korraga. Loodetavasti üks neist embrüotest pesastub ning hakkab arenema. Meie lootused olid kõrged ja... ka kukkuda oli väga valus. Saime teada, et katse ei õnnestunud.

Järgmised katsed olid sama aasta augustis ja oktoobris. Need kaks olid n-ö külma­ringid ehk varasemast täisringist olid külmas ootamas viljastatud rakud, mis sulatati üles ja siirati emakasse. Edasi tuli uus täisring 2015. aasta märtsis, kaks külmaringi sama aasta mais ja septembris. Ja mitte ühelgi korral ma ei rasestunud!

2015. aasta lõpus oli uus täisring, kuid siirdamine jäi ära, sest mul leiti emakast polüübid, mis tuli enne eemaldada. 2016. aasta mais tehti jälle külmaring. Seekordne katse oli teistsugune kui varasemad – täiesti ravimivaba ja rihitud minu loomulikku tsüklisse. Selgitasin testidega välja ovulatsiooniaja ning arstid siirdasid emakasse kaks tublit embrüot.

Tegelikult olin tolleks ajaks juba lootuse kaotanud. Mõtlesin, et teeme selle katse veel ära ja kui ei õnnestu, peame vahet. Ma lihtsalt ei jõudnud enam! Iga katse järel vajusin musta auku ja iga kord imestasin, kust ma selle jõu sain, et uuesti proovida. Pidev pinge ja pärast ebaõnnestumisi tulvav enesehaletsus mõjusid laastavalt. Tundsin, et kogu mu ülejäänud elu seisab, käin ainult arstil, võtan ravimeid, elan kindlast kuupäevast kuupäevani, ootan ning ikka ja jälle pettun. Mul oli lõpuks juba valus taluda teiste rasedusuudiseid: tundus, et kõik jäävad rasedaks ja saavad lapsi, välja arvatud mina.

Aga seekord õnnestus! Lõpuks ometi! Reedel, 13. mail tegin rasedustesti ja nägin kahte triipu. Rasedusaeg oli ideaalne. Mul polnud ei iiveldust ega miskit, kõik uuringud olid korras. Olin iga päev tänulik lapse eest, keda ootan.