Erakogu
Maailmas on 14 üle 8000-meetrist mäge, mille tippu on jõudnud kümme eestlast. Kuni eelmise aasta 26. septembri hommikuni polnud seda teinud ükski Eesti naine. Maailma kõrguselt kaheksanda mäe, Himaalajas asuva 8163-meetrise Manaslu tippu tõusnud kolme lapse ema Katrin Merisalu (51) sõnul on vallutusest suurema väärtusega inimestelt tulnud tänusõnad. „Mulle teeb rõõmu, et olen suutnud paljusid motiveerida,“ sõnab ta ajakirja Liikumine ja Sport kaaneloos.

Katrin Merisalu möönab, et Manaslu vallutamine oli asjaolude juhuslik kokkulangemine. Ta on roninud kõrgmäestikes alates 2010. aastast. „Alpinistide ringkonnas hakatakse plaane tegema juba sügisel, tavaliselt on jaanuariks-veebruariks teada, kuhu soovitakse minna. Eelmisel aastal mõeldi aga pikalt ning kuigi käisid jutud ekspeditsioonist Pobedale (7439 m), ei kinnitatud seda ametlikult kaua,“ meenutab Merisalu.

Nii tuli kaaluda alternatiivseid variante, sest kõrgmägede hooaega ei kannata kuidagi vahele jätta: keha „unustab“ ning siis tuleb taas nullist alustada. „Meenus, et suvisel mägiekspeditsioonil rääkis mulle üks mägironija Nepali kaunist kaheksatuhandelisest mäest – Manaslust. Hakkasingi seda tasapisi vaatlema, lähemalt tutvuma – lugesin artikleid, vaatasin Youtube’i materjali, uurisin maksumuse ja vajamineva varustuse kohta. Mäletan üsna selgelt, et esiotsa tundus see mõte mulle utoopiline,“ räägib Merisalu.

Peagi tuli kinnitav teade, et Eesti grupp läheb Pobedale ning Manaslu jäi oma aega ootama. Augustis jäi Merisalu aga Kõrgõzstani ja Hiina piiril asuval Pobedal haigeks ning pöördus 6400 meetri pealt tagasi. Nii jõudis ta koju peaaegu kaks nädalat plaanitust varem. Niipea, kui köha tagasi tõmbas ja elujõud naasis, rän- dasid mõtted mägedele. „Siis käiski klõps! Kirjutasin Manaslu ekspeditsiooni korraldajale ja küsisin, kas tohin meeskonnaga liituda,“ lausub Merisalu. Selleks ajaks oli grupp ammu koos ja sissemaksed tehtud. Pärast jaatavat vastust läks kiireks. Merisalu tellis Inglismaalt kõrgmäestikusse sobiva sooja sulejope ja kindad, ostis kohalikust matkapoest soojad sulepüksid ning astus augustikuu viimasel päeval lennukile.

Tippu jõudnud mägironija tunneb eeskätt väsimust. Ja alles siis rõõmu.
Erakogu

„Elu on mulle õpetanud, et pikki plaane ei tasu teha,“ selgitab ta, rõhutades, et ühtegi mäge ei tohi alahinnata. Ta raputab endale tuhka pähe, et oleks võinud rohkem kodutööd teha ning mäe ja piirkonna kohta lugeda. „Kuna otsus oli planeerimata, läks lihtsalt kiireks!“
Manaslu on keeruline mägi: seal on väga heitlikud ilmaolud ning laviiniohtlik ja tehniliselt keeruline marsruut. See pole lihtsalt kõmpimise mägi. Tehnilisteks lõikudeks oli Merisalu tänu Norras tehtud jääronimistreeningutele valmis. Kartmatut naist üllatas, et seni Everestilt teadatuntud omavahel otsapidi kinniseotud redelid, mida kuristike ja kaljulõhede ületamiseks lumele kinnitatakse, on ka Manaslul.

„Seisin suure redeli ees ja mõtlesin, kuidas ma peaksin siit raske koti, suurte saabaste ja kassidega üle minema? Ma ei ole seda ju varem teinud! Pidin end tükk aega koguma. Lõpuks olin meie meeskonnast ainus, kes mitte neljakäpukil, vaid ikka kahel jalal redelile astus, sest kuristikku vaatamine näis kordades hullem,“ lausub ta ühele keerulisemale hetkele tagasi vaadates.

Tunne oma meeskonda

Teine väljakutse oli tundmatu meeskond. Mägedes on üksteise usaldamine väga tähtis ning naine tunnistab, et kümneliikmeline rahvusvaheline seltskond tekitas küsimusi.
„Õnnestunud ekspeditsiooni eeldus on toimiv meeskond ja laitmatu tiimitöö. Tavaliselt paneb meeskonna kokku grupijuht, valikuid tehakse kogemuse ja eelnevate kokkupuudete põhjal. Keerulistele ekspeditsioonidele võõraid ei võeta. Vajalik on usaldus,“ räägib ta. Näiteks järsul kaljuseinal rippudes usaldad köiekaaslasele oma elu, ja vastupidi. Usaldus ronimispartneri vastu on oskus, mida tuleb õppida mõnel juhul isegi aastaid. Hea tiimikaaslane oskab õigel hetkel kannustada, aga ka tagasi hoida.

Õnneks tuli Manaslu baaslaagrisse jõudmiseks läbida kuuepäevane matkarada, seda aega kasutaski Merisalu uute kaaslastega tutvumiseks. Peagi selgus, et meeskonda on sattunud toredad ja kogemustega alpinistid. „Pisut häiris, kui kuul- sin, et Rumeeniast pärit Daniel tõuseb Manaslule kolmandat korda. Kui midagi üritatakse nii mitmendat korda, on oht, et soov tippu jõuda kujuneb kinnisideeks ja elupäästev häirekell ei pruugi õigel hetkel heliseda,“ tunnistab ta.
Ometi kõik laabus ja 26. septembri varahommikul jõudis Merisalu Nepali aja järgi kell 7.45 Manaslu tippu. Tipuosa on umbes nelja meetri kõrgune kalju, mille kitsal harjal on vaevu ruumi ühele inimesele. Mõlemal pool kaljunukki haigutas kilomeetreid tühjust. Seetõttu ei hakanudki Merisalu Eesti lippu kotist välja võtma ega lehvitama.

Mida mägironija sellisel hetkel tunneb? „Väsimust. Rõõmustada väga ei jaksa. On lihtsalt selline tunne, et nüüd on tehtud. Pool teed seisab aga ees – tuleb keskenduda vaat et tähtsamalegi – tuleb tagasi alla minna. Suurem osa õnnetus- test juhtub just laskumistel,“ räägib ta.

Merisalu jõudis ilusti tagasi 5100 meetri peal asuvasse baaslaagrisse, kuid meeskond tippujõudmist tähistada ei saanudki. Ilm oli muutunud tormiseks ning meeskonnakaaslane Daniel, kes vaatamata tormihoiatusele ikka tiputõusule läks, polnud 7480 meetri peal olevasse laagrisse naasnud.
„Üldiselt nii kõrgelt ei otsita inimest, vaid surnukeha. Meie nepallasest grupijuht pidas tunde läbirääkimisi. Lõpuks oli kaks šerpagiidi nõus 6000 dollari eest kadunud meest otsima,“ räägib Merisalu. Muretsema pani asjaolu, et Danieli kadumisest oli möödas 18 tundi. On võimatu ette kujutada, kuidas mees pika ja külma öö mäel üle elas! Daniel leiti 7800 m kõrguselt ning tema seisund oli raske. Ta olid tugevad hallutsinatsioonid ja ta ei suutnud enam rääkida. Siiski oli tal õnne ja elutahet. Pärast šerpade turgutamist suutis mees jalad alla võtta ja abistajate najal järgmise päeva hilisõhtuks alla jõuda.

„Danieli päästis elutahe ja suutlikkus omal jalal alla tulla!“ ütleb Merisalu. Tipuürituse hind oli aga karm: rumeenlane sai mäel tugevaid külmakahjustusi ning jäi ilma kõigist varvastest. Enda jõudmist tippu mees ei mäleta, kuigi hiljem selgus, et teda oli seal ikkagi nähtud. Kõik meeskonnad, kes alustasid tõusu kaks päeva hiljem, pöördusid tormi tõttu tagasi.

Merisalu grupist jõudis tippu kaheksa inimest, neist kaks naist. Naisi on alpinistide seas vähe, heal juhul on ühes keskmise suurusega (6–10 inimest) meeskonnas neid kaks. Merisalu sõnul pole tegemist diskrimineerimisega. „Naine võib ju olla tubli ja vastupidav ning vaatamata väiksemale kaalule kanda sama rasket seljakotti kui ülejäänud meeskonnaliikmed, aga jõu poolest jääme tugevatele meestele alla. Keerulistel ekspeditsioonidel eelistataksegi seetõttu pigem mehi, kuna päästeoperatsioonidel ei pruugi õblukesest naisterahvast väga palju abi olla,“ muigab Merisalu. „Samas arvan, et naistel on pisut paremini arenenud kaasasündinud ellujäämisinstinkt. Olen näinud mägedes üsnagi tihti, et mehed pööravad ümber liiga hilja. Mees on riskialtim. Julgem,“ pakub ta. Kuna mägedes käib mehi rohkem, on ka hukkunute seas neid enam. Samas sel hooajal oli ainus hukkunu Manaslul just naisterahvas, kes suundus tipukatsele vaid päev pärast Merisalu.

Kõrgmägedes on kõik võrdsed

Alpinistid teavad riske, kuid keegi ei lähe mägedesse surema. „Mõni arvab, et käime mägedes adrenaliini otsimas, kuid pigem minnakse ikka sellepärast, et avastada käimata radu, et end proovile panna ja õppida looduses hakkama saama. Muidugi ka hingematvate vaadete pärast, mis kõrgetelt nõlvadelt avanevad! Mägedes seiklemine on hea võimalus rakendada tööle oma alateadvus ning korrastada mõtteid. See on kapitaalne restart,“ selgitab ta.

Mägedes pole suurt vahet, kas olla algaja mägironija või kogenud ekspeditsioonijuht. Kui tuleb laviin, siis ei loe medal ega tunnustus – teelt pühitakse kõik. Ka Merisalul on tulnud oma alpinismikarjääri jooksul kogeda hirmutavaid hetki. 2015. aastal oli Eesti grupp Alpides. Meeskond oli teel 4478 meetri kõrgusel asuva Matterhorni tippu, kuid vahetult enne tipulaagrisse jõudmist satuti kivivaringu alla – suur kaljumassiivitükk, mis oli olnud oma kohal aastasadu, murdus ning kukkus alumisele platoole, paisates sealt omakorda alla tuhandeid kivitükke.

„Hirm tekib siis, kui ohuolukord muutub reaalseks,“ meenutab Merisalu. „Need, kes tookord kivilaviini ülevalt nägid, olid veendunud, et ellu me küll ei jää. Meile tulid peale suured kivid, kuigi tappa võib ka tibatilluke,“ sõnab ta. Eestlased olid omavahel kahekesi köies. Varjuda polnud kuhugi. Merisalu ja ta paariline surusid end vastu kaljuseina ja ootasid, et varing juba kord lõpeks. Hiljem selgus, et päästis nende kohal olnud ümar kaljueend. „Raske hinnata, kaua see varing tegelikult kestis. Näis, et terve igaviku, sest jõudsin läbi mõelda kõikvõimalikud variandid. Muidugi ei jõua end sel hetkel kuhugi peita ning erinevat õpikutarkust rakendada, sest kõik toimub nii ruttu!“

Merisalu sõnul käituvad inimesed ohuolukorras vägagi erinevalt ning teinekord lülituvad sisse üsna ootamatud ellujäämisinstinktid. Ühe Eesti ronimispaari jaoks võinuks too vahejuhtum lõppeda hukatuslikult: kui kivid kukkuma hakkasid, hüppas mees automaatselt eemale, aga ei arvestanud, et all pole midagi. Õnneks suutis naisterahvast paariline köiekaaslase kinni pidada.
Veidi end kogununa jätkas grupp tipputõusu. Kuna aga mitmel grupiliikmel oli tõsiseid vigastusi, nende seas ka Merisalul, otsustati välja kutsuda päästekopter ning abivajajad evakueerida. See vahejuhtum ei pannud Merisalu oma hobiga tegelemises kahtlema. „Lähedased ütlevad pärast iga mäge, et Katrin, lepime nüüd kokku – see oli viimane kord. See on täiesti normaalne reaktsioon. Aga midagi pole teha, mulle mägedes meeldib, ning tahan sinna aeg-ajalt tagasi“.

Hirmuga võib flirtida

Oma lapsi ta mägironimisega tegelemas siiski näha ei soovi. „Kes võiks mõista selle harrastusega kaasnevaid ohte paremini kui mina! Nii et mida vähem nad asjast teavad, seda parem. Koos võime ju matkama minna, aga alpinism on ekstreemsport,“ tunnistab ta, lisades, et tegemist pole siiski spordiga selle klassikalises mõttes. „Arutlesime hiljuti sõpradega, miks pole mägironimine spordiala ning jõudsime järelduseni, et vastasel juhul ei jõuaks laipu mäenõlvadelt kokku korjata! Kui mägedes tekiks võistlusmoment, siis oleks see kõige halvem asi, mis juhtuda võib! Mägironimine oleks pigem võrreldav palverännakuga, mõtete vormimisega, meditatsiooniga. Mida kaugemale sa eneses rändad, seda tervemaks saad. Mägi karastab meelt ja füüsist. See ei ole mind üksnes tugevamaks teinud, vaid tunnen, et iga mägi kasvatab mind,“ hindab Merisalu.

Mägedes pannakse inimene juuksejuureni proovile – elada tuleb kestvas ebamugavustsoonis. Vahel peab ilmastiku tõttu ootama päevi tiputõusu, vahel võib jääda päris pikaks ajaks maa ja taeva vahele kinni. Sellistel hetkedel võib murduda ka tugevaima alpinisti meel ja vaim, hoolimata sellest, et füüsis suudaks veel nii mõndagi korda saata.

Näiteks Prantsusmaa Alpide ahelikus asuvat Mont Blanci (4808 m) vallutades nägi Merisalu, mida hirm võib inimesega teha. Mont Blanci kolme tipu rajal tuleb esmalt sõita tõstukiga Aquille Du Midi tippu ning sealt liikuda mööda kitsast mäeharja 200 meetrit väikese kaldega alla. Mõlemale poole harja jääb tühjus. Vaatepilt on üsna hirmutav ning võib rivist välja lüüa ka kogenud alpinisti.
„Tühjus murdis mehe. Ta tardus keset harja, suutmata astuda edasi ega tagasi, pilk hüplemas kord Prantsusmaa-, siis jälle Itaalia-poolse kuristiku kohal. Nii tekitas ta enda taha pika rivi pahastest alpinistidest,“ meenutab Merisalu. Samas tõdeb ta, et mõõdukas koguses hirmu võib kasuks tulla. Hirm toimib aeg-ajalt kaitsemehhanismina, keha toodab adrenaliini – inimene muutub erksamaks, jõulisemaks ning seevõib isegi ta elu päästa. Hirmuga võib flirtida,aga sellel ei tohi lasta end ära süüa. Seda tuleb osata valitseda.

Eriolukorra õppetunnid

Mõistagi heidab koroonaviirus varju ka alpinismile. Mäetipud on suletud, köied ja kirkad ripuvad mägikülades seintel ning oodatakse pikisilmi, millal pandee- mia kord lõpeb. Merisalu pidanuks just praegu valmistuma uueks katsumuseks Alaskal tõusuks Denalile.

„Olukord meenutas mägedes istumist, kohanemist ebamugavustsoonis. Maailm ei ole muutunud, meie mõtlemine on muutunud. Kriisiolukord, nagu iga teinegi ekstreemolukord paneb inimese teisiti käituma, olema enam avatud ja läbipaistev. Hakkab toimima ka vana hea ütlemine: „Sõpra tunned hädas“. Mägedes on samuti nii. Kui tahad oma sõbra kohta rohkem teada saada, siis mine temaga mäele! Ent ole valmis, et võid ta igaveseks kaotada. Mäel on inimene ehe: pole lipsu ega ülikonda, ametit ega kraadi, on vaid puhas inimeseks olemise rõõm,“ sõnab Merisalu.

Ta julgeb väita, et kevadine eriolukord on osutanud meile teene, andes võimaluse näha inimkonna haavatavust. „Oleme pikalt ja muretult elanud enda loodud tehismaailmamullis ja arvame, et see ongi turvaline. Õnn ei seisne vaid materiaalsetes väärtustes. Nõnda nagu laviin pühib oma teelt kõik, misette jääb, olenemata mägironija kvali katsioonist, kogemusest või varustusest, võtab ka haigus kõik, keda tabab. Vahet pole, kas oled rikas või vaene, karjääri tipus või raja alguses, mees või naine, kristlane või moslem,“ hindab Merisalu.

Allikas: ajakiri Sport ja Liikumine