Kolme väikese lapse ema elu kõige raskemast ajast: ma nutsin, karjusin ja sattusin hüsteeriasse, vahel lõhkusin ja loopisin asju

"Rääkisin, et mind pole kellelegi vaja ning kõigil on minuta parem,” meenutab noor ema kõige mustemat aega pärast esimese beebi sündi. Sünnitusjärgne depressioon hiilib ligi salaja, teab ta nüüd.

Millest Pere ja Kodu värskes numbris veel juttu, vaata SIIT!

Serenity sündis, kui Mari-Liis oli 20-aastane. “Tal olid tohutud nutuhood ja ta klammerdus aina enam minu külge.  EMO-s tehti lapsele mitu uuringut, kuid kõik oli korras. Arvati, et beebil võis olla mõni sünnitrauma, mistõttu on tal suurem lähedusvajadus, see pandi ka diagnoosiks”, kirjeldab Mari-Liis keerulise aja algust.

“Selle kõige kõrval mu väsimus aina kasvas ning tekkis ärevus. Ma ei saanud und enam isegi siis, kui beebi magas.” Noor ema muutus aina kurvameelsemaks. Miski ei pakkunud enam rõõmu, lapse nutt ajas lausa vihaseks. Suhted abikaasaga jahenesid, tülid...