Oli kordi, kus ennast töötegemiseks ära peitsin. Näiteks lukustasin end vetsu. Potilt tõustes olid jalad nii surnud, et sain põrandal vedeledes veel 15 minutit kirjutada. Oli ka keldrisessioone, kuid sinna jõudsid põnnid järele, tõmmates ninaga jälje üles nagu pisikesed hagijad. Õnneks leidus ka päevi, kus sain koduseinte vahelt välja – sõbra õe tühja koju kirjutama. Kummalisel kombel harjub inimene loomuliku keskkonnaga jube ruttu. Nii oligi, et tühjas majas oli kohati isegi keerulisem ennast lahti kirjutada kui koduses džunglimöllus.
