Lapse unepaanika paneb kõik proovile

Laps ärkab unest paaniliselt karjudes. Katsed teda rahustada ei toimi – ta justkui ei kuuleks ega näeks, kuigi silmad on lahti. Hommikul ärgates vastab aga võsuke küsimusele: “Kuidas sa magasid?” rõõmsalt: “Hästi!”

Tõsi ta on, unepaanika mõjub emale-isale ja ülejäänud perele sageli kurnavamalt kui lapsele endale. Astrid Külaots (38) meenutab aega, kui tema tütre Emili (8) une­paanika jõudis haripunkti. Laps oli siis aasta ja seitse kuud vana.

“Olin sel ööl lapsega kahekesi kodus, kui ta äkki ärkas ja paaniliselt nutma hakkas. Vaatas mulle otsa ja aina karjus: “Emme, emme!” Ta näis olevat ärkvel, aga ometi ei näinud mind. Algul mõtlesin, et ilmselt nägi laps halba und. Võtsin ta sülle, lohutasin, rahustasin. Miski ei aidanud. Siis läksin juba ise meeleheitele. Viisin ta akna juurde, näitasin kuud ja tähti. Tütar ei rahunenud. Proovisin kasta lapse näo vannitoas märjaks, et ta ärkaks. Seegi ei aidanud eriti. Ta nuttis ja värises ligi pool tundi.”

Mis see küll on?

Vahel ronis laps voodinurka, nagu tahaks põgeneda või mööda seina üles ronida. Ema püüdis aina rääkida, rahustada, äratada, juua anda. Laps vaatas aga emast läbi, ei olnud justkui kohal. “Ma ei teadnud, mis see on ja miks ta nii teeb. Otsisin abi netist ja leidsin, et see võib olla lausa diagnoos – unepaanika. Abi, kuidas last rahustada, ma aga ei leidnud,” nendib Astrid.

Kõik see algas, kui laps oli umbes poole­teiseaastane. Ema möönab, et rahutu unega oli tütreke beebinagi – magas ära esimese unetsükli ja ärkas. Hiljem hakkas sama muster unepaanika puhul korduma, ainult siis ärkas laps röökides.