Laureen trennitab emmega
Kui Kevin Korjus on muidu harjunud kihutama võidusõidurajal, siis aasta algusest korraldab tema peres mähkmerallisid pisitütar Laureen.
Milliseid ettevalmistusi beebi sünniks tegite?
Kevin: Käisime peaaegu kõik koolitused Pelgulinna sünnitusmajas läbi, et võimalikult palju infot koguda. Lõpuks olime vist juba tuttavad näod, sest mõned ämmaemandad teretasid meid maja peal.
Maarja: Muidugi oli vaja ka kõiksugu beebiasju osta. See on täiesti omaette maailm ja kuna ma polnud varem sellega kokku puutunud, võttis tükk aega, et teha selgeks, mida täpselt vaja on.
Kuidas sünnitus läks?
Maarja: Jõudsime Kevini tädi sünnipäevalt öösel koju ja pärast seda läksimegi sünnitama. Kevin sai kodus veel mõne tunni magada ja mina valutada. Püsisin viimase hetkeni kodus, mis oli tagantjärele mõeldes parim otsus.
Kuna olime ämmaemandaga sünnitusplaani paika pannud, oli teoorias asi selge. Jätsin meelde tema sõnad “valmistu halvimaks, looda parimat”. Nii ma lootsingi. Saime telefoni teel ämmaemandalt juhiseid ning üritasin jääda rahulikuks. Haiglas läks kõik juba väga kiiresti.
Miks oli tähtis, et Kevin sünnituse juures oleks?
Kevin: Maarja vajas tol hetkel kindlasti minu kohalolekut ja tuge. Emotsioon oli vägev!
Maarja: Kuna ootasime last koos, tundus Kevini osalemine enesestmõistetav. Arvan, et sellistel rasketel hetkedel peavadki kaaslased teineteisele toeks olema.
Kirjeldage esimesi päevi.
Kevin: Haigla personal oli väga abivalmis. Kuna veetsime seal ainult kaks päeva, üritasime puhata nii palju kui võimalik. Koju jõudes ei suutnud algul päriselt aru saada, et oleme nüüd tõesti lapsevanemad.
