Lenna päris elu retseptid
“Issand, kui hea, et me ei läinud Setumaale lugu tegema, maakoju murti just sisse,” teatab Lenna (31) oma Nõmme-kodus tervituseks. Olime hiljaaegu tulutult püüdnud leida kõigile sobivat aega, et näha ja pildistada Lennat tema maaresidentsis. “Olin Räpinas ja mõtlesin, et põikan maakodust läbi, talv otsa polnud seal käinud. Hea, et koolikaaslane oli kaasas – jõudsime hoovi ja... aknad olid sisse löödud. Midagi ära polnud viidud, isegi sendid olid riiulil samas kohas kus enne, aga jäljed olid maas. Selline tunne, nagu oleks sissetungijal tegevus pooleli jäänud. Äkki sellepärast, et meie maja kõrvalt sõidavad tihti mööda piirivalvurid,” tulistab Lenna kiirelt, samal ajal 4aastase Ami ja kahese Matildaga (keda hüütakse Tildaks) toimetades.
Lenna on olnud oma maakodus, mis asub Vene piirist vaid paari kilomeetri kaugusel, päris palju tüdrukutega üksi. Suurem osa suvest möödubki neil seal. Kui Lenna peaks iga kord ootama, millal ka muusikust kaasa Robert Vaigla (31) saab sättida oma graafiku maa kasuks, satuks nad sinna Lõuna-Eesti kuplite vahele liiga harva. “Eelmisel suvel oli nii, et kõigepealt lendas helikopter hästi madalalt üle, järgmisel hetkel oli piirivalveauto hoovis ja küsiti: “Ega te ei kuulnud öösel midagi kahtlast? Meil käib siin otsimisoperatsioon.” Siis tekkis küll selline tunne, et appi!” kirjeldab Lenna. “Nad veel ütlesid, et harjuge ära, ise ostsite maja siia piiri äärde. Eks üle piiri liigu erinevat rahvast. Olen metsas seenel olles isegi pidanud vastama küsimusele, et mida ma seal teen.” Nüüd, pärast juhtunut, nagu ei kipu enam üksi laande.
Üllatuste epideemia
“Näe, vaata, vaata!” sädistavad multifilmilikult heledahäälsed tütrekesed. Mõlemad on välja toonud ühesugused südamekujulised karbid, mille avamisel ilmub välja tilluke printsess Elsa ja hakkab muusika saatel end keerutama. See ajab tüdrukud rõõmsalt pöördesse. “Ah, neid mänguasju koguneb pidevalt liiga palju,” ähmab Lenna. “Viime seisma jäänud asju tihti uuskasutuskeskusesse. Maal on fantaasial rohkem ruumi, neil on seal paar beebinukku, puust hobune ja kõik. Seal käib kogu mäng õues, kivide ja käbidega.”
Sidistamine, milles tüdrukud teevad silmad ette ka tublimatele kanaarilindudele, jätkub ka siis, kui uurin vana albumit, kus ühe foto pealt vaatab vastu beebi, aadamaülikonnas pereisa. “Noku, noku!” rõkkavad õekesed mu õla tagant. Järgmisel hetkel on neil ees ponidega värvivihikud.