LIIKLUSINSPEKTORID
Ansu istus trepil ja limpsis nurru lüües oma kirjut kasukat. Tema kõrval lesis Kusti, punast karva kassike. Kusti tõusis, ringutas laisalt ning ronis siis sirelipõõsa oksale.
“Oma punase kasukaga oled sa justkui foori keelav tuli,” itsitas Ansu. ”Kui fooris punane põleb, siis ei tohi liigelda.”
Ansu kallutas pea viltu, nii tegi ta alati, kui mõttesse vajus, ja jätkas: ”Liikluses tuleb olla tähelepanelik! Kui hakkad sõiduteel mängima, näiteks saba taga ajama, võib raske õnnetus juhtuda ja...” Korraga ta vakatas, sest nurga tagant ilmus välja naabri-Muki. Koer oleks juba kasse märkamata mööda sörkinud, kuid Ansu ei kavatsenudki oma hoovis liiklusrikkumisi taluda.
“Muki, fuu!” kräunatas ta, nagu oleks elu kaalul. ”Seaduse nimel, fuu! Kuhu sa tükid? Kas sa ei näe, et fooris põleb punane kass... ee...see tähendab keelav tuli?”
Muki jäi kuulekalt seisma. Ta istus maha, sügas tagajalaga kõrvatagust ning jäi, keel ripakil, lõõtsutades ootama. ”Kas roheline hakkab varsti põlema?” küsis ta mõne aja pärast murelikult. Inspektorid vahetasid nõutult pilke. Tõepoolest, selle peale, et neil puudub lubav foorituli, ei olnud nad veel mõelnudki. Rohelisi kass ei ole ju ülepea olemas.
Nüüd asusid inspektorid Muki liiklusalaseid teadmisi kontrollima.
“Kuidas sa sõiduteed ületad?” uuris inspektor Ansu nõudlikult.
“Panen silmad kinni,” lausus Muki ebalevalt. “Siis tõmban saba jalge vahele ja... torman üle tee.”
“Vale!” hüüdsid kassid otsekui ühest suust. “Algul tuleb vaadata vasakule, siis paremale.”
“Kas sul helkur ikka on?” küsis Ansu.
“Miks sa kiivrit ei kanna?” nõudis omakorda Kusti. “Koer on ju umbes sama nagu jalgrattur.”
