Äärmiselt meeldiv oli lugeda teemal, mida liialt vähe kajastatakse – isade stressist ja sellega toimetulekust. Teadupärast on meeshing juba kord selline, et isegi parimale sõbrale ei kipu ta tunnistama, et on väsinud, ei jaksa ning beebi, issi silmatera, võib vahel põhjustada unepuudujääke. Seda toredam oli lugeda meeste elulisi näiteid, nõuandeid, avameelseid ülestunnistusi. Kahjuks on ühiskond meil arvamusel, et mees olgu tugev kui tamm. Tegelikult on mees ju ka vaid inimene, värske isana ka uues elumeretormis, tundes vastutusekoormat tublisti kasvanuna. Õnneks on selles ajakirjas mehed elust enesest, kes oma kogemuste baasil lahendusi või vähemalt variante pakuvad. Tänud neile ja ajakirjale nende eest!
Väga õpetlik oli lugu laste raamatuhuvist. Eriti oluline on raamatuid tutvustada nüüd, kus tehnikavidinad võimutsevad. Saati on vahel hakanud tekkima tunne, et paberkandjal asjad on justkui iganikud minevikust. Loos endas oli aga palju toredaid nippe, kuidas lapsi raamatute juurde tuua, nende vastu huvi tekitada ja seda hoida. Kindlasti plaanin neid näpunäiteid oma pisihärra peal tulevikus praktiseerida.
Helen
Viis aastat – mõnus vanusevahe
Minu laste vanusevahe on samuti viis aastat nagu Anti ja Marili Kobinilgi. Mul oli algusest peale mõte, et lapsed võiksid saabuda viieaastase vahega. Võin öelda, et see on tõeliselt mõnus vahe. Vanem laps on juba asjalik ja saab ise hakkama riietumise, söömise, pesemise ja muu vajalikuga. Lisaks on ta juba suurepärane lapsehoidja. Seda muidugi ainult vabatahtlikult, sundima pole plaanis hakata. Emana saan olla lapsega lahedalt kodus kolm aastat ja seejärel kaks aastat töötamist nautida, et uut vanemahüvitist teenida.
