Märtsi Pere ja Kodu on kaanest kaaneni läbi loetud – ajakiri pakkus taas palju teemasid, mis mind liigutasid. Juba kaanelugu ise naelutas mind kohe ajakirja juurde. Jälgisin Heidi pere tegemisi väga hoolega ka telerist ning oli kahju, kui sari lõppes. Heidil on imeline oskus lastele eluks vajalikke asju selgitada ja õpetada. Tema rahulik viis seda teha on imetlusväärne ja lapsed on tal ka maru vahvad. Lugesin loo ühe hingetõmbega läbi ja ka endal tekkis tahtmine nii mõndagi oma laste kasvatamisel teisiti teha. Aitäh selle loo eest.
Juba peaaegu terve aasta elan kaasa beebirubriigis Meribelile ja Brandonile. Kuna minu enda beebi on sama vana, siis on eriti tore igal kuul lugeda, kuidas ta eakaaslastel läheb – nagu sõbrad tuleks külla. Kohe kahju oli lugeda, et esimese eluaastaga see tutvus läbi saab.
Marlen
Raamatu järgi ei kasvata
Vaatasime lapsega iga osa sarjast “Meie pere ja muud loomad”. Kõik emad ei ole alati ühel meelel, seepärast on asju, milles ka mina Heidiga eri meelt olen. Üldjoontes on ta aga ema, kellesuguseid ma tihti ei kohta. Seda kõige paremas mõttes. Fakt on see, et raamatu järgi last ei kasvata. Tema lapsed on aga justkui raamatust võetud – arukad, tublid ja tegusad. Näib, et Heidil jagub elutarkust, oskusi, nippe ja tahet ka ilma käsiraamatuta.
Hästi on öeldud lause: “Mulle tundub, et neil noortel, kellele öeldi, et nad ei tohi midagi teha, oli oma vanematele vastandumise vajadus suurem kui minul.” Ma nõustun sellega 100% ja püüan ka oma lapsi kasvatada nii, et sõna “ei” esineks minu lausetes võimalikult vähe.
