Seekord oli ajakirjas kuidagi väga palju lugemist. Kõige enam pakkus muidugi huvi teema “Kas nohu pole haigus?”. Olles ise lasteaiaõpetaja ja lisaks kaheaastase lapse (kes läheb peagi hoidu) ema, tean täpselt, et lasteaias on nohused lapsed suur probleem. Tihti on olnud juhtumeid, kus haige laps tuuakse kohale ja tunni või paari pärast peab juba helistama vanemale, et tulgu lapsele järele, sest tatti voolab ja köhimine kajab üle rühma. Väga kurb, et vanemad pole üksmeelel selles osas, et haige lapse koht on kodus.
Katre
Lahtirebitud haavad
Minu kolmeseks saanud tütar põeb samuti lasteaiastressi. Ta alustas lasteaiateed juba poolteiseaastaselt, ent probleemid ilmnesid alles kaheselt. Ta on väga sotsiaalne laps, energiline ja talle meeldib lasteaias käia, aga sealt saadud emotsioonid keevad õhtuks nii üle, et raske on teda ohjeldada. Nii olengi talle võimaldanud vabu päevi, viimasel ajal isegi nädalaid, kuna olen nagunii hetkel tema neljakuuse vennaga kodune. Pikalt ei soovi aga tütar koju jääda, igatseb sõpru ja seltskonda.
Siia haakub ka teema “Emme, tule mängi minuga!” Kuna viimasel ajal veedab tütar rohkem aega kodus, siis olen mina lapse peamine mängukaaslane. Tegelikult naudin temaga koos veedetud aega ja seda, kuidas tema suunab mind mängima.
Kõige valusam oli lugeda pihtimuslugu “Mustas augus”, mis rebis lahti enda haavad, nimelt lapse seisukohalt. Olen kasvanud peres, kus päeval tubli-toimetav ema muutub õhtul vines ja melanhoolseks enesehaletsejaks. Mäletan, et kui mul oli mõni mure, siis pidin sellest rääkimisega hommikuni ootama, sest õhtul oleks mulle vastu vaadanud läikivad silmad ja segane diktsioon. Oma lastele selliseid mälestusi ei soovi, seega olen teinud väga teadliku valiku karske elu kasuks.
Kaidi
Tunneli lõpus valgus
Kõige rohkem puudutas mind seekordses numbris depressiooniteema. On väga tänuväärne, et seda ebamugavat teemat kajastatakse. Kindlasti on inimesi, kes ennast selle loo põhjal ära tunnevad, julgevad minna abi saamiseks spetsialisti juurde ja saavad pidada usalduslikke vestlusi lähedastega. Kuigi sügavasse auku kukkunule võib kõik näida lootusetu, paistab tunneli lõpus siiski valgus. Olen tänulik ka e-kaubandust puudutava artikli eest.
Merit
Tatised ninad
Seekordne ajakiri naelutas mu lugemistsüklisse paariks tunniks. Kindlasti oli üheks põnevaks teemaks lasteaiastress. Kellele see teema huvi ei pakuks, kui oma lapsuke teeb just esimesi samme lasteaias!
Kuid üks teema, mida võib vist lahata päevi või nädalaid, on see, kas nohu on haigus, kas nohuga võib last viia lasteaeda või mitte. Kõigil on õigus oma arvamusele, nii ka minul. Ja ma arvan, et värskes nohus last ei tohiks viia lastekollektiivi. On lapsi, kellel möödub nohu kergemalt, kuid on ka neid, kellele see on raske katsumus (pean silmas väga pisikesi). Veelgi enam – nohu võib põhjustada tõsist haigust, näiteks kõrvapõletikku.
Lasteaedades on tatised ninad üsna levinud vaatepilt ja alati, kui viin enda pisema aeda, mõtlen õudusega, et kas tõesti jälle. Mitte alati ei lõpe meie kodus nohu kõrvahädadega, kuid siiski on see sage probleem. Siis mõtlengi, et kullakallid emmed, palun ärge viige oma värske nohuga lapsi lasteaeda, sest seal käivad ka teised lapsed!
Eneli
Piiri peal kõndimine
Aprillinumbrist jäi kõige rohkem hinge kriipima napsitamisega kimpu jäänud ja depressiooni sattunud ema pihtimus. Pean tunnistama, et olen ka ise seisnud väga lähedal sarnasele olukorrale, kuid tänu lähedaste ja sõprade toele sain õigel hetkel jaole ja pääsesin musta auku kukkumast. Piir oli aga väga lähedal. Pidev stress, väsimus, pinge, vastutus ja tahtmine hetkekski kogu see kohustustekoorem unustada sunnibki ema haarama õhtuse veini järele. Praegu on mu vanemad lapsed juba teismeikka jõudmas ja iseseisvamad ning mured hoopis teistsugused. Ise olen aga õppinud raputama liigse kohustustekoorma maha metsajooksu või muul moel enda liigutamisega. See on palju tõhusam kui veinipokaali järele haarata.
Marietta
