Nautisin mainumbris taas väga kolumne. Merle Liivak ja Mihkel Raud oskavad mõlemad väga muhedalt ja mahlakalt igapäevaelu lahata. Abieluteema osas olen Mihkliga päri: olen isegi nendele “seotust kartvatele inimestele” mõeldes endamisi nentinud, et kõige siduvam paber teise inimesega on teie lapse sünnitunnistus.
Väga tore oli kohata ka Saara Kadaku sünnituslugu. Selliseid loen alati suure huvi ja kaasaelamisega, kuigi enda viimasest sünnitusest on juba mitmeid aastaid möödas.
Aktuaalne ja huvitav oli lugeda koolivalmidusest. Mu noorimad lapsed saavad veel mõnda aega lasteaias käia, aga tundub, et kooliküpsuse osas on neil konarlikum tee kui vanemal lapsel.
Tahaksin kommenteerida ka paari aprillinumbri lugu. Aitäh selle avameelse pihtimuse eest, kus ema, kelle õlul oli liigagi palju, leidis tuge tipsutamisest. Väga õpetlik kogemus. Leidsin enda elust päris tuttavaid momente.
Nohuteema jätkuks arvan, et see vaidlus ei lõpe vist kunagi. Alati on neid, kes raiuvad nagu rauda, et lasteaed on süüdi nende laste (külmetus)haigustes, jättes märkamata fakti, et kõik taandub ju immuunsusele. Kas nad tahavad väita, et nad lapsega mujal (poes, kinos) ei käigi? Lapsi ei saa ju steriilselt vati sees hoida. Haigusekandjaid, isegi kui me paha ei aima, on igal pool. Palun saagem sellest paanikast ja paranoiast juba üle.
Ragne
Magusad joogid olgu olemata!
Seekordne ajakiri pakkus palju lugemist ja äratundmisrõõmu. Kõige esimesena loen alati Merle Liivaku kolumni. Jälle magusvalus kohtumine iseendaga.
Pulmateema pakkus ka mõnusa äratundmise. Ka meie esimene laps oli meie jah-sõna tunnistajaks. Minu meelest on armas, kui vanemad kooselu ka ametlikult registreerivad. Tean oma tuttavate hulgas mitut noort ema, kes samuti valgest kleidist unistavad, kuid kelle kaaslased leiavad, et “ega paber kedagi koos ei hoia”. Nii ei jäägi naistel üle muud, kui vaid nukralt kaasa naeratada. Mina arvan, et kui mehelt seda ettepanekut ei tule, võiks naine oma soovi selgelt ise esitada. Mõnikord võib ju oma ego alla neelata, et sulle kallis inimene õnnelikuks teha.
Lasteaiatoidust lugedes tekkisid mul kohe oma seosed. Olen ka väikestviisi ja vaiksel moel püüdnud miskit muuta. Tundub, et väikestes lasteaedades on selleks ehk paremad võimalused. Suurtes kas ei ole oma kööki või isegi kui on, põrkud suhtumisele: “Meile on kindel päevakaloraaž ette antud, me peame sellest lähtuma!” Sellega olen küll kahel käel nõus, et joogiks võiks lasteaias pakkuda vett. Pudru kõrvale, jah, ka piima. Aga magusad teed ja mahlajoogid võiksid olemata olla. Nüüd, kui suhkrustatud jookide maksustamine on teemaks võetud, võiks ehk ka mõni ministeeriumiametnik lasteaiatoitude nõuded üle vaadata ja küsida, kas lapsed peavad maast madalast igapäevaselt magusat teed ja mahlajooke saama.
Margit
Miks tunda häbi?
Väga aktuaalne oli lasteaiatoidu teema. Ka mulle tundub kohati, et toit, sealhulgas jook, ei ole eriti tervislikud. Arusaamatuks jääb, miks antakse pea iga toidukorra kõrvale morssi, mille sisaldust teab ilmselt vaid kokk, kui sedagi. Minu meelest võiks esmavalik olla kraanivesi. Lisaks ei saa ma aru, miks peaks lastele andma õhtuootena poolfabrikaate (näiteks pihve) ja paar korda nädalas magusat saiakest või kooki, lisaks ülepäeviti supi kõrvale magustoitu. Igal pool räägitakse, et tuleb suhkrutarbimist piirata, kuid lasteaiatoidu kohta see justkui ei käi.
Samuti oli hea lugeda imetamise teemal. Ise ma küll kahte last korraga ei imetanud, kuna vahe oli kaks aastat, enne kui teine laps sündis. Oma väiksemat, aasta ja ühe kuu vanust last imetades kuulen aga tihti imestust, et kas ikka veel – miks sa end piinad?! Viimasel ajal ei taha enam vastata, et “jah, imetan”, või siis püüan õigustada, et lapsel tulevad hambad ja tal on siis kergem seda aega üle elada. Tegelikult on see ju valehäbi – mitte keegi ei saa otsustada minu ja minu lapse imetamissuhte üle.
Berit
Rasedus ei ole tõesti haigus
Hea oli mainumbrist saada kinnitust, et ei ole muutunud suhtumine “rasedus ei ole haigus ning liikuma peab igal eluperioodil, kuulates oma sisetunnet”. Lasteaiatoidu teemaga oli põnev tutvuda ning ka seda teada saada, kuidas on kasvatada harvaesineva diagnoosiga last. Väga meeldib ka see, et nüüdsest on võimalik ajakirja kaudu piiluda armsa Saara Kadaku värskesse beebimaailma.
