Juuninumbris meeldis just see, et päris mitmest artiklist käis läbi sarnane mõtteviis – laste üleliigne hoidmine kõiksugu asjade eest. Kuidas saame oodata, et laps kõigega tulevikus hakkama saab, kui juba varakult isetegevust pärsime? Mulle külla tulnud inimesed on imestanud, et laps (1) mul õues must on. Ohud oleme välistanud ja silma hoiame peal, miks peaks siis lapsel keelama mustaks saada?
Alles hiljaaegu õppis mu 8aastane tütar, et peenikese õunapuuoksa küljes ei tasu kiikuda (enne võisin keelata ja öelda mitmeid kordi), sest kogemus õpetab. Olen kahe käega selle poolt, kui laps sõpradega metsa all peitust mängib, hoolimata rebenenud riietest ja igaõhtusest vannist.
Sille
Oluline on säilitada positiivsus
Juuninumbris läks hinge lugu vatitupsulastest. Hakkasin paratamatult mõtlema, milline vanem mina olen ja milline on mu enda kasvatus. Pean ausalt tunnistama, et mind kasvatasid kaks väga püüdlikku helikoptervanemat, kuid mul on õnnestunud kasvada pigem maandatud vanemaks. Jah, ma usun oma lastesse ning soovin, et neist saaksid toredad ja iseseisvad täiskasvanud, vati sees kasvamisse ma ei usu. Kooli ja lapse trennikeskkonnas on alati hea jälgida üliagaraid emasid, kes võtavad oma lastelt justkui õhu ära – nad peavad kõigega kursis olema ja kõikjale jõudma.
Saara Kadaku kolumn oli samuti eriti armas ja mulle ning beebile päevakohane. Itsitasin pikalt, kui lugesin Saara tütre kaka- ja pesurallist, mis meie peres pea igapäevaselt aset leiab. Oluline on säilitada positiivne meel ja igal võimalusel puhata. Oma esimese lapsega lugesin netist igasugustest lapsega seotud muredest, olles ise sealjuures samuti murelikum. Õnneks olen teise lapsega kogenum ja võtan beebiga kaasnevaid olukordi rahulikumalt.
Natali
Olin riikliku haiglaga rahul!
Suur tänu suvespikri eest! Meie pere sai suvekalendrisse kohe päris mitu uut üritust, mida külastada. Kuna olen kodune, on lastele 3 kuud suvepuhkust garanteeritud. Oma vanema lapse pealt näen väga hästi, kuidas 9 kuud lasteaiaaega kevadeks väsimuse toovad.
Kaanelugu Lennast oli armas ja helge. Nii mõnus, kui lastel on võimalus maal olla ja tõelist elu näha.
Üllataval kombel kõnetas mind kõige rohkem sel korral aga riikliku ja erakliiniku teemaline artikkel. Mina sattusin esimest last oodates reklaami, õigemini hirmutamise ohvriks. Kirjeldused riiklikust haiglast ja järjekordadest koridoris olid piisavad, et mitte ise nende paikapidavust järele uurida. Esimese lapsega olin jälgimisel erakliinikus ja olin teenusega rahul, kuni sünnitama minnes selgus, et lapse ja minu tervise huvides oleks turvalisem teha seda riiklikus haiglas. Jäin ITKis pakutavaga nii rahule, et teise lapse puhul ei tekkinud küsimustki, kuhu jälgimisele minna. Ma ei tea, kas ja kui palju on paari aastaga rahastamine muutunud, aga mina sain alati vajalikud protseduurid ja ämmaemand seletas kõik kenasti ja arusaadavalt lahti.
Margit
Suhelgem näost näkku
Tore, et suvine ajakiri oli täis kõikvõimalikke reisimisega seotud lugusid ja soovitusi. Hea oli visata pilk peale suvesündmustele, mida võiks lapsega koos külastada. Mis aga mind natuke kurvaks tegi, oli Pere & Kodu Facebooki lugejate reisividinate loetelu ühe artikli juures, kus mitmetel inimestel oli oluline võtta laste jaoks reisile kaasa mõni nutiseade, näiteks tahvelarvuti mängimiseks või multikate vaatamiseks. Saan aru, et pikal autosõidul või lennureisil on tarvis last lõbustada, kuid kas on ikka õige suunata laps järjekordselt ekraani vahtima? Siis, kui on pere ühine ettevõtmine ja kõigil peaks olema aega üksteise jaoks, võiks ju ometi näost näkku suhelda ja koos mingeid tegevusi leida...
Merle
Innustavad artiklid
Enim meeldis mulle lugu Lenna Kuurmaast. Tundsin artiklit lugedes, et olen temaga justkui samal lainel. Lastele ei ole tõepoolest vaja toatäit värvilisi plastlelusid. Minu poja lemmikud on näiteks kivid. Olen leidnud peotäie kive hommikul padja alt ning võtnud pesumasinast välja märja, kive pungil sõrmkinda. Ja muidugi jagan unistust avara õueruumiga kodust ning vabajooksukanade pesast korjatud värsketest munadest.
Väga inspireeriv oli artikkel “Ema lastega matkal”, mis andis julgust ka ise selline retk lastega ette võtta. Tulevikuplaanideks andis innustust lugu ”Pool aastat Aasia kodu(k)s”. Sellised perekonnad väärivad tõesti imetlust! Ei pea olema väga jõukas, et oma unistusi teoks teha. Pool aastat perega võõrsil on väga hea võimalus koos ja palju õppida!
Mirjam
