Leidnud postkastist juulikuu Pere ja Kodu, oli minu vihmane ja nukravõitu päev hetkega rõõmus. Kasulikke nõuandeid jätkus pea igas artiklis. Meeldis Mihkel Raua lause: “Üks ja kindel suvekodu on kindlasti enamat kui märge kinnistusraamatus, millega kolleegide ees keksida.” Ja nii ongi! Mina ei ole samuti seda tüüpi, et reisiksin ühest ilmast teise, tahaksin leida omale kohakest, kuhu minna lapsega suveks, olla seal kellestki sõltumata kas või kaks kuud järjest, ujuda, päevitada, niita, rohida, lugeda. Kolinud hiljuti linnakorterisse, rändangi oma unistustes vahel pisikesse tagasihoidlikku suvilasse. Loodan, et mu unistus kord täitub ...
Üksikemade teema oli mõtlemapanev ja mind lähedalt puudutav. Kasvatan last üksi mitte just sada protsenti enda valikul nagu artikli peategelane Krista. Ka ei ole ma nii vapper kui Krista. Üksi on vahel kohutavalt raske, kui lapse isa on otsustanud üldse selja pöörata ka lapsele, jätta ilma toetusest. Selja on pööranud ka eksmehe lähedased. Riigi toetusele ma enam ei looda. Mis muud, kui pean ise olema positiivne, hoidma oma tervist ja suutma üksi väikese inimese üles kasvatada.
Reet
Julgustav pildiseeria
Mind üllatas positiivselt juulinumbris pildiseeria lastega emmedest rannas. Olen oma keha suhtes alati üsna kriitiline olnud. Kolm rasedust on kõik kaasa toonud üle 20 kilo lisakaalu, sünnitusmajja jätsin poole kogunenust. Ka minu keha on seda tüüpi, mis imetamise ajal hoiab kõik kilod kiivalt alles, alles rinnaga toitmise lõpetamisel hakkab kaal vähenema. Kui vaatasin neid ilusaid ja õnnelikke emmesid ning lugesin numbreid pildi juures, tabasin end mitmel korral mõttelt, et mina ju mahun ka nendesse numbritesse, aga pigem häbenen end näidata. Aitäh teile selle julgustava pildiseeria eest!
Liis
Erandit ei pea seadma eeskujuks
Ei suuda kuulata seda ülistuslaulu üksikemade kohta, kui palju tegusamad ja kangemad on nad abielunaistest ning väärivad igasuguseid uhkeid autasusid ja tiitleid. Olen teadlikult teinud valikuid ja võtnud vastu otsuseid, et minu lapsed kasvaksid turvalises ja arendavas keskkonnas. Valisin abikaasat hoolega, tutvudes inimesega põhjalikult enne, kui järelpõlve tegema asusime. Abiellusin temaga, võttes ühise vastutuse nii materiaalselt kui moraalselt, panustada ühiste eesmärkide nimel, toetades teineteist ka isiklikes ettevõtmistes.
Valisime laste kasvatamiseks turvalise ja loodussõbraliku keskkonna suurlinnadest eemal, ohverdades isiklikku vaba aega ja hüvesid, mida suurlinnas elamine pakub. Valisime väiksema palgaga töökohad kodu lähedal, et saaksime laste arendamisele ja juhendamisele pühendada koos võimalikult palju aega, kuni nad on väikesed. Oleme valinud karske ja suitsuvaba eluviisi, mida peegeldada oma järeltulijatele.
Enne pere loomist olen harinud ennast suhtluskoolitustel, ajaplaneerimise koolitustel jne. Tunnen, et olen teinud põhjaliku eeltöö enne laste sünnitamist ja nende kasvatamisele asumist. Mina ei kandideeri aasta ema tiitlile, aga olen varem tundnud uhkust, et sobin kategooriasse.
Töötades koolis näen, kui palju on “katkiseid” lapsi, kes kasvavad ühe vanemaga või on kahe vanema vahel “solgutada” või töötab üks või mõlemad vanemad välismaal ja laps on oma muredega üksi jäetud; kui palju on valede toitumusharjumustega lapsi; kui palju on nutiseadmetesse “uppunud” lapsi – ja teie tulete terve tugeva peremudeli kallale!
Jah, on olemas erandeid, aga erandit ei pea siduma siidilipu külge ja seadma lastele moraalipostiks.
Aire
Klassikaliste retroretseptide kiituseks
Nagu suvisele numbrile kohane, puudutati mitmes artiklis suvekodude teemat ning sellega kaasnevat võlu ja valu – tuli endalegi tuttav ette, sest oleme ka selle suvekodu virvarri läbi teinud ning siis üheskoos otsustanud, et olgu ikka üks majapidamine ja suvila asemel karavan ehk ratastel suvila, millega sõita just selles suunas, kuhu tuju tuleb. Siis jääb ära see pidev kohustus niita ja koristada ning on alati võimalus uutesse ja huvitavatesse kohtadesse suvitama minna.
Huvitav oli lugeda ka vapratest ja elurõõmsatest üksikemadest ning kunagi ei jäta külmaks “Halloo, maailm!” ja reisilood. Mõnus punkt ajakirjale on ikka ja jälle viimane lugu “Sündis laps”. Seekordse “Pereköögi” kokkupanijale annaks küll plusspunktid – nii tore on jälle retsepti järgi teha klassikalisi retrotoite!
Raili
