Mul on jätkuvalt hea meel, et otsustasin omale ajakirja tellida. Alati on hea lugeda midagi kasulikku ja lapse jaoks vajalikku. Eriti meeldivad Saara Kadaku lood. Augustinumbri lemmiklugu oli aga “Südamelapsed”. Lapsi, kel pole vanemaid, on palju, ja on tore lugeda lapsendamisest. Ka mul on alati soov olnud vähemalt üks laps lapsendada, aga kas see kunagi teoks saab, eks näis.
Endal on mul praegu kodus kuuekuune beebi ja sellepärast on hea lugeda teiste kogemusi. Ootan huviga iga järgmist numbrit ja kõike huvitavat, mis seal on.
Airi
Tissid pole vaid erootika
Augustikuu ajakirjas oli palju toredaid artikleid, aga kõige enam pani mind aplodeerima Marilyn Jurmani kirjutad lugu avalikust imetamisest. Mul oli hea meel, et keegi on nii tabavalt (ja naljakalt) kirja pannud minu mõtted imetamise kohta. Olen ka ise imetav ema ja võin ausalt öelda, et sel hetkel, kui laps rinda imeb, ei seondu see minu jaoks mitte mingil moel millegi erootilise ega seksuaalsega. Mul on väga kahju ja piinlik, kui mõni ema räägib, nagu peaks imetamine midagi eriti salajast olema, mida keegi teine mingi hinna eest näha ei tohi. Kui vaja, olen lapse heaolu nimel valmis ükskõik kus oma rinda (ja ka nibu!) paljastama. See ei ole minu jaoks 100% mugav lahendus, aga kui lapsel on nälg või niisama läheduse vajadus, ei huvita mind teiste arvamus karvavõrdki.
Eelmisel nädalal palusin Pärnu Keskuse raamatupoes luba ühe tooli peal lapsele rinda anda. Lahke müüja ütles rõõmsalt, et kui see mulle endale ebamugav pole, lasku ma aga käia. Lasingi. Lapsel sai kõht täis ja meel läks heaks ning võisime oma toimetusi jätkata. Aitäh kõigile, kes mõistavad, ja mõistmist neile, kes (veel) ei mõista!
Maria
Lugesin esimest korda Pere ja Kodu
Nähes kaunist Anni Rahulat õnnelikult naeratava beebiga kaanel ja olles ise üheksandat kuud beebiootel, tekkis mul soov haarata Pere ja Kodu ajakirja järele. Päris esimest korda elus! Nii väga mõjus mulle rõõmus ja rahulik ema koos õnneliku beebiga.
Õnneks ei pidanud ma pettuma, järjest lugesin läbi terve ajakirja ja mõjuvaimaks artikliks jäi “Südamelapsed”. Ausalt, olles ka ise veidi rohkem emotsionaalne, tuli pisar silma. Natuke kurbusest, et on olemas lapsi, keda nende vanemad ei taha, ja suurest rõõmust, et on inimesi, kellel on armastust ja suurt julgust üle. Samal päeval vormistasin ka digiajakirja tellimuse.
Mari
Varane sõimepanek
Eelmises numbris tekitas minus kõige rohkem arvamusavaldamise soovi väikelaste sõime artikkel. Mul on jäänud mulje, et pooleteiseaastase sõimepanekut peetakse halvamaiguliseks. Ikka soovitatakse lapsega kodus olla kuni kolmanda aastani ning antakse nõu, kuidas varasem paratamatu sõimeelu valutumalt üle elada. Mitmed emad (miks mitte ka isad) ongi oma lastega kauem kodus. Ma ei ütlegi, et selles midagi halba on. Aga ma pole eriti kuulnud nende emade-isade häält, kes pooleteiseaastase kodusolemise järel ise soovivad tööle naasta. Mina olen üks nendest. Tundsin, et mul oli vaja midagi muud peale kodu ja lapse. Tundsin puudust ka tööst endast. Alguses arvasin, et olen sellepärast paha ema, kui soovin oma lapse lastehoidu panna.
Samas olen kõrvalt näinud, kui kurnav võib olla emale pidev kodus olemine nii vaimselt kui füüsiliselt. Kumb on siis parem: kas töölt tulnud ema, kelle õhtupoolik möödub rõõmsalt lapsega, või pidevalt kurnatud ja närviline ema, kes on kogu aeg lapse päralt? Jällegi, kindlasti mitte kõik kodused emad ei ole kurnatud, ma ei üldista midagi.
Ma ei ole mingi kuri ema, et saagu mis saab, mu laps läheb lastehoidu! Olime mehega arutanud, et kui lapsele hoius ei sobi, siis leiame muu lahenduse. Loomulikult tundsin ka mina muret, kuidas ma jätan oma lapse võõraste kätte. Esialgu tahtsin talle “varjatud kaamera” külge panna, et teada saada, kuidas temaga käitutakse ja kuidas tema käitub. Õnneks vedas meil nii lapse kui ka hoiu ja kasvatajatega, sest kõik laabus. Laps ei ole hoidu jäädes kunagi nutnud, vaid alati läheb rõõmsalt rühmauksest sisse ja hakkab uudishimulikult tegutsema. Samuti tekkis õpetajatega päris ruttu usalduslik side, seega ema süda oli rahul ja on siiani. Mul on tunne, et ka lapsel on vaja olla omasuguste seas ja harjuda seltskonnaga.
Mul on välisriikides tuttavaid lapsevanemaid, mitte keegi neist ei ole saanud olla lapsega kodus isegi mitte poolteist aastat, rääkimata kolmest. Osas riikides lähevad juba paarikuused beebid sõime, osas natuke vanemad. Kas ainult Eesti arstid soovitavad lapsega kolm aastat kodus olla? Kas välismaal on lapsed sellepärast traumeeritud või muud moodi kannatajad? Minu arust mitte, nad on täpselt samasugused kahe-kolmeaastased rõõmsad marakratid.
Tiina
