Üha enam meeldib mulle Pere ja Kodu ajakiri. Sealt saab nii palju vastuseid peas olevatele küsimustele. Septembrikuu numbris meeldis mulle kõige enam “Unevajadus on individuaalne”. Seni mõtlesin, et ainult minu laps mängib mulle vingerpussi, ärgates igal öösel kell 3.15, mis pole sugugi meeldiv. Oleme proovinud igasuguseid nippe: kindel unerežiim, vähem lõunaund. Seega oli artikkel minu jaoks väga lohutav ja andis jõudu juurde vastu pidada. Kõigile teistele emmedele, kellel veel sama probleem – rahulikku närvi ja pidage vastu!
Kerli
Lugege infolehti!
Pere ja Kodu septembrinumbrit ajendas haarama intrigeeriv teema vaktsineerimise plussidest ja miinustest. Lugedes tundus pealkiri mõneti eksitav, kuna sõnum oli peamiselt vaktsineerimise teenest ühiskonnale. Lugejana oleksin soovinud teada saada ka vaktsineerimise varjukülgedest. Rasedana perekoolis vaktsineerimisalasel loengul osaledes tekkis ühel kuulajal küsimus: kes on need inimesed, kes oma laste vaktsineerimisest keelduvad? Loengupidaja väitis, et need on enamasti kolmekümnendates kõrgharidusega lapsevanemad. Selle peale kostis auditooriumist: “Äkki siin on haridustasemega mingi seos?”
Mulle meeldis Saara Kadaku väljaütlemine vaktsineerimise kohta, et kui ta ostab apteegist valuvaigistit, siis vaatab ta selle infolehte. Miks mitte tutvuda ka vaktsiinidega? Tänapäeval ei pea keegi imelikuks, kui inimesed loevad toiduainete pakenditel olevat infot koostise kohta. Samas võiks loomulikuks pidada ka oskust lugeda kemikaale meid ümbritsevas keskkonnas.
Riina
Raha ei tule iseenesest
Taas kord lugesin teie ajakirja otsast lõpuni läbi. Loomulikult olid kõik artiklid väga põnevad, aga eriliselt jäi silma “Me peame rääkima rahast”. Miks? Sellepärast, et meie peres kasvab viieaastane poeg ja hiljuti sain teada, et ta oli naabrinaise jutul käinud ning küsinud, miks naabrinnal terrassil nii palju kartuleid on. Saanud vastuseks, et need on põllu pealt korjatud ja sinna kuivama pandud, oli ta tähtsalt teatanud, et tema emmel ja issil pole ühtegi kartulit. Neil pole isegi raha! Mnjah… Lapsed on siirad ja kui ma poes olen oma pisipõnnile selgitanud, et seekord mänguasja ei osta, siis eks ta on omad järeldused teinud. Seepärast oli ka artikkel “Kopkas, see on raske saak” suureks abiks meie perele. Sain uusi ideid, kuidas panna oma lapsed mõistma, et raha ei tule iseenesest ja selle saamiseks peab ka vaeva nägema.
Eveli
Oi aegu, oi kombeid
Olen Pere ja Kodu lugeja olnud umbes poolteist aastat. Algul olin küll eelarvamuse küüsis ja ironiseerisime sõbrannaga, et näe, 30. eluaasta läheneb, abikaasa, laps ja oma kodu olemas – aeg on Pere ja Kodu hakata lugema. Kuid ajakiri on osutunud väga meeldivaks ajaviiteks koos asjalike nõuannetega ja kõnetab mind mu praegusel eluperioodil väga hästi. Suur tänu tegijatele!
Eestlasele omaselt (või on tegu siiski üldinimliku joonega?) tõuseb käsi kirjutama ikkagi alles siis, kui on midagi kritiseerida. Mulle jäi silma Pere ja Kodu erinumber Koolieelik. Kaanel on koolieelikust noormees linases särgis ning samas eas neiu suure lillepärja ja vahva naeratusega ning... aluspesus! Ma aiman, et stilist on Pühalepa pihikseelikus näinud rahvusromantiliste sugemetega originaalset kleidikest, mille värvigamma sobib suve lõppu, sügise algusesse nagu rusikas silmaauku. Rahvarõivastega on aga lugu nii, et esemetel on oma kandmise viis ja funktsioon, täiskomplekt annab väga palju infot kandja päritolu ja sotsiaalse staatuse kohta. Üksikesemed teise konteksti tõstes võib saavutada põnevaid kunstilisi kompositsioone, aga ka selliseid, mis silma ja moraalitunnet riivavad. Kusjuures neid täpselt vastupidiseid tundeid võib tekitada sama riietus, sõltuvalt vaatajast ja tema taustateadmistest.
Õnneks elame ajal ning riigis, kus igaüks võib ise valida, mida ja kuidas selga paneb – kasvõi piduliku balliseeliku ja maika. Tahtsin lihtsalt juhtida tähelepanu, et on inimesi (sh alla 30aastaseid tallinlasi, kes ei ole rahvarõivameistrid ega etnograafid), kellele Koolieeliku kaanepilt meenutab lugu Nõukogude sõjaväelaste abikaasadest, kes 1940ndatel Tallinna saabudes pidasid kombineesid-negližeesid pidukleitideks ning neid uhkelt tantsuõhtutel kandsid.
Kõigile ja iga asjaga alati meeldida ei saagi. Nii et soovin igal juhul kogu meeskonnale jaksu ja põnevaid ideid ning jään ootama järgmisi numbreid!
