Olen Pere ja Kodu värske lugeja, sest paar aastat tagasi ei kuulunud ma lihtsalt sihtgruppi. Nüüd, olles aastase poisi ema, loen ajakirja suure huviga. Minu arvates on ajakirjas midagi absoluutselt igale lapsevanemale. Kõige suurem elamus minu jaoks oli Mihkel Raua kolumn. Tunnistan, et naersin lausa kõva häälega. Lugesin seda ette ka elukaaslasele, kes minu suureks üllatuseks oli seda juba eelnevalt lugenud! Olgem nüüd ausad – meie, lapsevanemad, kes meist poleks vähemalt korra mõelnud “Türisalu pangale”. Igatahes on ajakiri põnev ja sisukas.
Kaisa
Issi jälgedes
Olen kingitusi tehes püüdnud alati olla leidlik ja mitte rõhuda materiaalsele. Seni on see ka õnnestunud. Kuni tuli abikaasale isadepäevaks kink leida. Tahtsin midagi erinevat kõiksugu kirjadega meenetest, särkidest, patjadest, võtmehoidjatest jne, aga mitte ühtegi ideed polnud. Olin juba käega löömas ja mõtlesin, et seekord ei suuda millegi lahedaga üllatada, kuni sirvisin veel kord ajakirja – üks artikkel oli jäänud lõpuni lugemata. Ja siis jäi mulle silma see pilt jalajälgedest! See oli nii vahva ja nii omapärane. Võtsin kiirelt oma käsitöökarbi ja materjalid välja ning sain laste uneajal nende jalajäljed ilusti plaadile. Nii ma siis öösel vahetult enne isadepäeva kingi “Issi jälgedes” valmis saingi. Isale väga meeldis!
Veronika
Emad laste lõksus
Lugesin huviga Pere ja Kodu novembrinumbrist artiklit Marten Kuningast, tema kaasast Keidust ja nende pisipojast Teodorist. Sain sealt mõnegi hea idee. Eriti meeldis mulle Marteni mõte, et tihti kipume oma beebisid (ja ka suuremaid lapsi) üle stimuleerima, üritades neid unele suigutada küll kiigutades, küll kärutades. Selle asemel piisaks sageli vaid lapse sülle võtmisest ja turvaliselt käe peale panemiseks, kui laps juba magabki. Katsetasime oma titaga ja see tõepoolest aitab! Kohe tekkis huvi ka raamatu “Baby Whisperer” vastu, millest Marten ja Keit on palju abi saanud. Plaanin selle kindlasti endale soetada.
Väga meeldis ka Marteni ütlus, kuidas ta õpib pärast lapse sündi jagama end töö, kodu ja pere vahel. Paraku mitte iga noor isa ei oska oma prioriteete siis ümber hinnata, nii et mõnedki noored emad jäävad üksinda n-ö laste lõksu. Kui isa on lapse hoidmisel toeks ja jagab võrdselt vastutust ja kohustusi, on ka emad rõõmsamad ja pered tugevamad. Just seepärast meeldis mulle artikkel “Emade õigusest oma ajale”. Kui emal pole üldse oma aega, laguneb pere lõpuks koost. Kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt. Elatakse küll koos, kuid igaüks oma muredega.
Liisa
Imetamisvaevad
Novembri ajakirjas oli järjekordselt imetamislugu ja seega on vist natukeseks ajaks jutud räägitud. Sellest hoolimata olen juba pikemat aega tundnud, et soovin ka enda lugu jagada.
Terve esimese kuu nutsin ma iga päev suurest meeleheitest. Oli tõesti nagu Liinal – kabuhirm lapse pärast. Olid päevad, kui last söötes nutsin suurest valust ja vandusin, nii et maa must, üritades midagi hammustada, et toime tulla. Veel hullem, kui laps oli juba vanem ning ma lausa karjatasin valust tema külge haakumisel, nii et ta ehmus. Tema ei saanud ju aru, miks emme nii koledat kõva häält teeb.
Vahepeal võibolla et oli nädalake rahu, kuni järgmine asi peale tuli. Endale aega ei olnud – laps oli kogu aeg rinna otsas. Kuigi valudega sai lõpuks kõik korda, siis mured ei lõppenud. Vahepeal oli periood, kus laps ei söönud järjest kaks kuud eriti mitte midagi. Õigemini – ta küll tahtis süüa, aga võttis paar sõõmu ja hakkas ringi vaatama isegi siis, kui me mingit häält ei teinud ja midagi vaadata ei olnud. Nüüdseks on laps 10kuune ja kõik on imehästi. Talle väga meeldib rinna otsas olla. Kui enne last mõtlesin, et imetan esimese eluaastani, siis nüüd ma ei arva, et niipea lõpetan.
Tiivi
Oma aeg
Võtsin täna “oma aja”, et alustada artikliga “Õigus oma ajale”. Mu laps on küll juba aastane, aga veel rinnalaps ja emmekas, nii et oma aega leida on mul siiani keeruline. Ka mulle meeldib õhtuti endale aega võtta, aga arvan, et kui asjad läbi mõelda ja leida toimivad meetodid, siis on multitasking see võtmesõna, kuidas ka päeval oma asjadega tegelda saab. Paralleelselt artikli lugemisega oli mul käes kohvitass, seisin pliidi ees beebile putru keetes ja ühtlasi teda kamapallidega toites, samal ajal püüdes teda kõhukotis unelaulude saatel uinutada. Ometi lugeda ma sain. Näiteks Pere ja Kodu ajakiri ongi mul valdavalt söögitegemise ajal kokaraamatu hoidikuks seatud või pihus, kui last õues magama kärutan. Või loen seda lugemislambi valgel, kui laps on õhtul tissi otsas.
