Minule meeldis väga lugeda Merle Liivaku kirjutatud artiklit selle kohta, kuidas asjad tegelikult lastega kodudes on. Eriti südamesse läks see osa, kuidas kolmas isik ütles, et ta ei suuda enam. Peale seda, kui meie perre sündis esimene laps, jäid alles vaid paar sõpra-tuttavat. Nüüd, pärast teise lapse tulekut, nagu poleks enam ühtegi sõpra ega tuttavat. Iga asja peale saad vastuseks, et “ah, sul on lapsed ja nagunii ei saa sa midagi teha ja kuskile tulla”.
Jah, tõsi on, et pean tõesti paljudest asjadest loobuma, kuna mu lapsed sündisid üpris väikse vahega – esimene 2015. aasta detsembris ja teine 2017. aasta novembris. Ja kuigi ka suurem laps on koos minu ja beebiga kodus, ütlen ausalt, et ma ei vahetaks oma elus kõike seda millegi muu vastu. Eks iga algus on raske ja küllap tuttavad ja sõbrad mõistavad kõike seda siis, kui ise lapsed saavad.
Caroly
Ärevusest vabaks!
Veebruarinumbris oli minu jaoks kõige mõtlemapanevam artikkel võitlusest ärevushäire ja depressiooniga. Pean tunnistama, et olen korduvalt seisnud küsimuse ees, kas hakata võtma antidepressante või mitte, ja otsustanud alati mittevõtmise kasuks. Mind on tagasi hoidnud hirm kõrvaltoimete, kasvõi kaalumuutuse ees; kartus jääda sõltuvusse ja taluda hiljem võõrutusnähte, või siis muutuda hoopis tuimaks emaks ja abikaasaks. Seetõttu olen üritanud oma mõõnaperioodidest, mis on laste sünni järel alalise väsimuse tõttu sagenenud, omal jõul jagu saada. Olen käinud ka teraapias, kuid see on andnud vaid lühiajalise tulemuse.
Lõpuks jõuan ikka selleni, et muretsen iga pisiasja pärast, suurematest rääkimata. Ärevus on juba aastaid mu alaline seisund. Kui mu telefonil vilgub tundmatu telefoninumber, on mu esimene mõte see, et lastega on lasteaias midagi juhtunud. Või on mees autoõnnetuses surma saanud. Olen sattunud isegi sedavõrd paanikasse, et jätnud kõne vastu võtmata ja palunud mõnel kõrvalseisjal tundmatule numbrile tagasi helistada.
Tean, et see pole normaalne, kuid ikka arvan, et ju läheb üle. Samas on mu elukvaliteet seetõttu väga häiritud. Artikli läbi lugenud, otsisin oma aasta tagasi ostetud antidepressantide karbi sahtlipõhjast üles (tollal mõtlesin, et hoian seda ekstreemseks juhuks, kui muudmoodi enam ei saa!) ja tegin enda jaoks väga olulise sammu – võtsin sisse arsti väljakirjutatud tableti. Nüüd olen sama jätkanud kaks nädalat ja pean tunnistama, et pole aastaid tundnud end nii rahulikuna, muretult ja hästi.
Tõsi, oma pereliikmetele ma muutuse põhjust veel öelnud ei ole, sest tean, et abikaasa on antidepressantide vastu. Hetkel tean, et ilmselt tegin ainuõige sammu ja oleks võinud seda teha juba palju varem. Kuid see ei tähenda, et ma ütleksin kõigile: tehke järele! Igaüks peab ise ära tundma, mis on õige tema jaoks.
Marge
Eesti – ideaalsete võimaluste maa
Kolme poisi vanaemana meeldis mulle kõige rohkem lugu “Kes jääb lapsega koju?”, kus oli ühendatud väga südamlik jutt rohkete infokildudega. Loo lõpus oli kirjas, et just sellist saja-aastat Eestist olemegi tahtnud. Ma usun, et peale minu tuli nii mõnelgi lugejal rõõmupisar silma, sest me ju kõik saame aru, kui hea on siin Eestis praegu lapsi kasvatada, millised võimalused on nendega kaua kodus olemiseks ja nagu nüüd lugesin, võiksin minagi tööl käiva vanaemana haige lapsega hoolduslehe võtta.
Lugedes järgmisena reisiartiklit, olin taas meeldivalt üllatunud, kuivõrd liberaalne on meil enamikus koolides suhtumine algklassilaste reisimisse, võrreldes Šveitsiga näiteks. Kui ikka kodutööd tehtud ja õppeedukus korras, siis usun, et kord talvel väike vitamiinivajaduse täiendamine päikese all teeb lastele ainult head.
Liina
Lapsed pole vabanduseks
Kõige enam pani mind kaasa mõtlema Merle Liivaku arvamuslugu “Tõde on siin”. Imetlen väga kolumnisti sõbranna julgust kõik välja öelda. Minul nii palju julgust ei ole. Mind häirib ka väga, kui pidevalt tuuakse lapsed vabanduseks, et ei saa kohtumisele tulla või kokkulepitud ajaks jõuda. Enim häirib aga see, kui ei tunta kella sünnipäevade-tähtpäevade puhul. Naljaga pooleks olen öelnud, et pidu hakkab kell viis, aga teie tulge kella kolmeks.
