Mulle meeldib lugeda Mihkel Raua lugusid. Need on elurõõmsad, lihtsad ja humoorikad. Enim kõnetasid mind seekord Merle Liivaku mõtted, et mida siis meie lastel oma lapsepõlvest meenutada on. Palju asju on elust kadunud, selle asemel on sotsiaalmeedia.
Meeldis ka Maarja Savi lugu “Emaks olemine – tuumateadus” sellest, kuidas leida infoga ülekülvatud teadmisterägastikust see õige, sest kuigi võib välja pakkuda igasuguseid elamise põhimõtteid ja võimalusi, jääb siiski lõpuks peale see, et lapsevanem vastutab. Lapsevanemana vastutades saangi teha valikuid, et minu lapsel oleks võimalik lapsepõlvest meenutada ka midagi muud. Aga millised valikud on kõige õigemad, ei oska öelda keegi, ainult aeg.
Annika
Lärmist ja vaikusest
Meeldisid väga nii artikkel kodusest õhkkonnast kui Mihkel Raua humoorikad mõtted koduse lärmi teemadel. Usun, et see teema puudutab enamikku vanemaid, kel kodus rohkem kui üks laps. Olen seda meelt, et iga inimene kodus toob kaasa oma müra, ükskõik kui head või halvad on laste või vanemate omavahelised suhted. Meie kodus tekib lärm enamasti siis, kui kogu pere – meil on kolm last, kõik alla kümne aasta – on just koju jõudnud ja tahavad ühekorraga välja elada oma päeva jooksul kogunenud emotsioone. Enamasti lasemegi sel rahumeeli juhtuda. Juhul, kui oleme mehega ise väsinud ega suuda lärmi kuidagi taluda, aitab see, kui minna teise tuppa või teisele korrusele ja mõne aja pärast juba kuuledki, kuidas kõik on maha rahunenud.
Kui aga käratada: “Jääge vait!” või kamandada iga laps oma tuppa, lõpeb asi enamasti hoopis nutuga. Või siis paisuvad väljaelamata emotsioonid õhtuks nii suureks, et see lõpeb juba tõsisema riiuga.
Seega, kui lasta lastel õigel ajal end häälekalt välja elada, on kokkuvõttes palju rahulikum, kui keelitada neid pidevalt vaikselt olema. Kui lapsed on aga suvel vanaema-vanaisa juures, tundub kodu kuidagi kohatult igav ja vaikne. Tahaks veidikene lärmi!
Liina
Ehmatav otsekohesus
Mihkel Raua otsekohesus on kohati natukene ehmatav, kuid samas ju täiesti äratuntav – lihtsalt ei julge kõva häälega välja öelda või üles kirjutada. Olles ise kahe väikese lapse emana korduvalt viimase piirini viidud, imestan õhtuti magavaid poisse vaadates, kuidas küll nii armsad lapsukesed päevasel ajal sellisteks marakrattideks muutuvad.
Väga meeldis ka jutt laste parimatest sõpradest. Lapsel on vaja oma inimest ka väljaspool väikest pereringi. Kõike ei saa või ei taha ju alati vanematega jagada ning kui muu lähedane inimene tekib varases lapsepõlves, seda suurem on usaldusliku suhte võimalus puberteedieas, kui noored eriti tuge vajavad.
Lilian
Hommikune kohvitass
Mulle meeldib väga Stig Rästa laulja ja laululoojana, temast artiklit lugedes sai ta mulle veelgi sümpaatsemaks. Äratundmist tekitas artikkel hommikustest jonnihoogudest. Omalt poolt võin kinnitada, et minu hommikud muutusid palju rahulikumaks pärast seda, kui hakkasin võtma aega hommikueine ja tassikese kohvi nautimiseks enne laste ärkamist. Varem ajasin ka lapsed kohe üles ja kohe läks elu hoogsalt käima, kuid pärast seda, kui näpistasin oma uneaja pool tundi lühemaks, sain aru, et rahulik päeva algus aitab mul endaks jääda ka siis, kui jonniv väikemees lasteaia ukse ees end siruli viskab.
Marge
Ohtlikud väited
Panin tähele, et märtsikuu numbris oli terve artikkel pühendatud homöopaatiale, autoriks Marika Makarova. On väga kurb lugeda säärast artiklit ajal, kui leetrid on Eestis tagasi ning paljud inimesed seavad oma laste elu ja tervise ohtu, loobudes vaktsiinidest. On äärmiselt ohtlik tuua väiteid, nagu raviks homöopaatia kõiki haigusi, ka kroonilisi. Tuleks meelde tuletada, et WHO ja FTC on diskrediteerinud homöopaatiat ja teadusmaailmas on see samal tasemel lameda Maa ja Kuule maandumise võltsimisega.
