Lugesin ajakirja Pere ja Kodu viimati eelmisel suvel ja mõtlesin, et selles on miski muutunud ja mulle see enam ei meeldi. Ükspäev nägin ema juures laual viimast numbrit ja arvasin, et see on nii paks, et pole mõtet sirvidagi, nagunii korralikult läbi lugeda ei jõua. Aga öösel ei tulnud und ja võtsin ajaviiteks laual lebava Pere ja Kodu. Nii see öö möödus! Käest panemata lugesin numbri läbi, imestades iga järgmist lehte keerates positiivselt. Kui huvitav ja ilus ajakiri! Midagi on varasemaga võrreldes muutunud, ometi on kõik armas ja tuttavlik jäänud samaks! Kõik artiklid meeldisid. Kolumnid olid väga head – mõtlemapanevad ja õpetlikud. Sain ajakirjast jälle häid ideid ja tuge (vahepealsetel aastatel hakkas mind häirima beebikesksus ja mulje supertublidest emmedest, kellel on alati kõik hiiglama hästi).
Ka fotod meeldisid seekord väga! Soe, hea, toetav ja avardav – armastusega tehtud ja Eestit väärtustav, sellist stiili võiksite jätkata!
Hele
Meil on ka nii!
“Pere on tervik, kus kõik mõjutavad kõiki” on lause, millele viimase numbri lugemise järel alla kirjutan. Mul on hea meel, et on veel ajakirju nagu Pere ja Kodu, kus ei kirjutata suvekuudel sääsemürkide edetabelitest ega selgitata mitme lehekülje ulatuses välja suve parimat jäätist. (Viimane on vahva oma pere keskel paika panna: meie pere lemmikjäätis.)
Juuninumber oli väga silmiavav suve veetmise võimaluste kohta. Kuna mõned paigad on meil lapsega juba avastatud ja teised veel ootavad avastamist, oli hea saada kinnitust, et jah, need ideed võtame ka meie sel suvel plaani.
Meie peres on üks laps 11 ja teine kohe sündimas, lisaks oleme ka kärgpere – seega jagus lugemist kaanest kaaneni. Suuremale lapsele mõeldud põnevad tegemised suvekuudeks ja kohe sündiva lapse puhul kõik see, millega tuleb lähiajal arvestada, millele mõelda, mida tähele panna.
Eleri ja Danieli lugu liigutas, kuna tundsin seal mitmes kohas ära ka “meie loo”. Loed artiklit ja mõtled: meil oli ka nii!
Mihkel Raua kirjanurgad ajavad alati naerma, kuna see, mis seal kirjas, paneb lugedes fantaasia tööle ja kogu loetu tuleks justkui filmilindilt – nagu ma oleks ise kirjeldatut oma silmaga pealt näinud ja saaksin kinnitada: jah, see kõik oligi täpselt nii.
Nautisin väga ajakirja lugemist. Lausa vist neelasin seda. Ootan põnevusega juba uue kuu numbrit! Ikka edu ja palju häid ideid, millest kirjutada!
Jane
Suverühm on ülekohtune
Juunikuu ajakirjas kõnetas mind artikkel “Kui pikka puhkust vajab lasteaialaps?”. Kuna kasvatan oma last üksi ja olen enamasti hõivatud tööga, ei ole ma saanud lubada talle tööpäevadel lasteaiast vabu päevi. Nädalavahetustel, kui olen ise läbinisti väsinud, püüab lapseke võtta minust veel viimast. Vahel mõtlen, et kui vaid saaks puhata, ja unistan, et keegi võtaks ka minu tütre enda juurde. Vanavanemaid meil pole.
Aga ei! Vägisi ajan end jalule ja lohutan end mõttega, et laps ongi minu elus kõige tähtsam ja temaga veedan kvaliteetaega, mida on tore pärast meenutada. Lapsepõlv ei kordu ja see on kahtlemata elu ilusaim aeg. See on suurim rõõm, kui näen oma lapse silmis rõõmusädet!
Alati ei pea ühised tegevused olema väsitavad ega isegi kulukad. Meie loeme kordamööda raamatuid teineteisele ette, mängime lauamänge, teeme süüa, käime mänguväljakul, sõidame jalgratastega, jalutame koeraga või vestleme niisama elust ja olust. Ta on minu väike tore kaaslane, kes on alati nõus koos minuga seiklema kus iganes.
Enam ei vii ma oma last lasteaia suverühma, sest see on lausa ülekohtune. Kui olen ise puhkusel, puhkab ka minu silmatera koos minuga.
