Ilmselt kõnetavad lugejat alati kõige rohkem need lood ja teemad, mis tema elus parasjagu aktuaalsed on. Nii ka mind! Äge oli lugeda eksperimendist, kus nelja-aastane preili osales viiepäevases laagris. Ema tunnete kirjeldus tuli ka mulle tuttav ette. Tänapäeva inforohkes ühiskonnas pole lihtne anda oma silmatera kellegi teise hoolde nii, et saad päeva lõpus vaid ühe üldise sõnumi. Igal lapsevanemal tasuks selline katse läbi teha.
Veel oli põnev kaanelugu Moonikast ja sellest, kuidas ta ühendas pisikeste lastega toimetamise töise väljakutsega. Öeldakse, et inimeses on kõvasti rohkem jõuvarusid, kui ta ise tajub, ja nii see on. Ka tuli tuttav ette kärgpere teema ning meenus, kui raske see kõik ka minu elus oli ja kuidas mina oma toonase kaaslasega süsteemi tööle ei saanudki.
Mihkel Raud andis humoorika kirjelduse lastega reisile minekust. Võib vaid ette kujutada olukorda, kui üks sööstab lennujaamas liikuva lindi ja teine väljapääsu poole. Siis tahaks ilmselt tõesti kuue tunni pärast tööle tagasi.
Anneli
Varakult lasteaiaga harjutama
Augusti Pere ja Kodu pakkus palju mõnusat lugemist. Väga sümpaatne oli kaanelugu režissöör Moonika Siimetsast. Imetlen tema julgust tunnistada nooruspõlveaegset võitlust buliimiaga.
Meeldis ka Merle Liivaku kolumn. Imetan ise praegu kolmandat last. Kaks esimest, nüüd juba teismeeas pojad, loobusid aastaseks saades ise rinnast. Mõtlesin, et pesamuna tahaks kauem imetada, ja nii ongi läinud. Poolteiseaastane kutt ei ilmuta vähimatki märki, et kavatseks õhtusest ja varahommikusest rinnaküsimisest loobuda. Ega ma raatsi veel lõpetada ka, sest see lähedustunne lapsega on nii tore.
Tõtt-öelda oli aga artikkel poolteiseaastaselt lasteaeda minekust see, mis pani mind ajakirja ostma. Võiks arvata, et kogenud lapsevanemana tean, kuidas pisikest lasteaiaga harjutada, aga minu mälu on selle koha pealt täitsa tühi. Mäletan vaid, et vanemate lastega mingit pikka harjutamist polnud ja enam-vähem kohe jäid nad sõime pikaks päevaks. Aga millised olid nende oskused lasteaeda minnes? Kas nad nutsid palju, kui minust sinna maha jäid? Vaat ei mäleta.
Päris 1,5aastasena kumbki suurematest poistest sõime ei läinud, aga alla kahesed nad siiski olid. Vanima pojaga oli see elumuutus mulle emana kõige rängem. Ise tööl olles ja päevasel ajal teisi emasid linna peal lapsekärudega nähes tuli alati nutuklomp kurku. Keskmise pojaga olin juba rahulikum, sest ta oli vanemal vennal lasteaias järel käinud ning koht polnud talle võõras. Nüüd, kui oleme kolmanda pojaga lasteaiaootel, on mind tabanud kerge paanika. Olin plaaninud temaga kodune olla, kuni ta saab 2,5aastaseks. Ent artiklit lugedes jäin mõtlema, ehk peaks teda sõimega harjutama hakkama juba varem. Mitu kuud enne, kui lähen täiskohaga tööle tagasi.
Lugemis- ja mõtteainest leidsin veel üsna mitmest seekordsest ajakirjaloost. Ma pole küll Pere ja Kodu püsilugeja, kuid taipasin, et peaksin ilmselt siiski olema.
Anu
Kuidas hoida paarisuhet
Augustinumbris oli minu jaoks kaks kõnekat teemat. Üks neist sellest, et beebi sünd toob kaasa kriisi. Panin endale kõrva taha kümme head soovitust, kuidas hoida paarisuhet pärast laste sündi.
Meil tuleb varsti ka see aeg, kui vanemapalk saab läbi ja on vaja mõelda, kas panna laps sõime või jääda temaga koju. Ajakirjast sain julgust, et võiks proovida pisitütrega sõimerühma. Arvasin varem alati, et last oleks vara panna lasteaeda enne kolme aastat, aga sain julgustavaid mõtteid ja me proovime seda siiski.
Kätlin