Oktoobrinumbris meeldis kõige rohkem artikkel näitleja Britta Solli elust – see kordas häid ja vajalikke nõuandeid. Tihti mõtled, et beebi uneajal on vaja teha seda, teist ja kolmandat, aga vahel tuleb ka lihtsalt puhata. Laura Kõrvitsa kolumn, et lapsi peaks hellitama täiega, tekitas samuti häid tundeid. Beebid on nii armsad, et oleks patt hellitamise ja läheduse pakkumisega koonerdada.
Hanna-Liisa
Lõpp hea, kõik hea
Eelmises numbris võttis mul silma märjaks Triinu ja Are lapsesaamislugu. Ma ikka mõtlen, miks on osale määratud selline kadalipp, aga vähemalt lõpp hea, kõik hea. Samuti meeldis lasteriiete taaskasutuse artikkel. Ostan ka ise riideid tihti järelturult ja tõesti, kvaliteetseid rõivaid saab kanda mitu last.
Ka meie peres oli adenoid kurja juur. Vanemal lapsel algasid poolteiseaastaselt köhad ja nohud, mis kestsid kaua ega allunud ravile. Lisaks norskas laps meeletult. Kui saime kahese lapsega lõpuks kõrvaarstile, leiti tal suur adenoid ja ta saadeti lõikusele. Sain tuttavatelt hurjutada, et nii väikseid lapsi pole vaja lõigata, adenoid kaob ise – aga ei kao. Mul on ääretult hea meel, et otsustasime lõigata, saime lahti norskamisest ja haigustest ka.
Mairit
Keeruline imetamine
Piia Osula imetamisloos oli kirjeldatud justkui mu enda tundeid pärast sünnitust. Ka mul ei tahtnud piim rinda tulla, ja kui lõpuks tuli, oli raske leida õiget imetamisvõtet. Samuti saime sünnitushaiglas igal hommikul uutelt ämmaemandatelt uued soovitused. Mõtlesin, miks keegi ei hoiatanud, et see kõik nii keeruline on!
Leana
Laps rääkima!
Meeldis lugu “Kuhu küll need sõnad jäävad?”. Tore oli lugeda nippe, kuidas panna väikelaps rohkem rääkima, ja rõõm oli tõdeda, kuidas üks programm võib märgatavalt leevendada probleemi. Mõtlen nüüd ka ise, kuidas oma pisipreiliga suhtlen. Vähem küsimusi ja rohkem kommentaare!