On mehi, kes saavad lapsi enda jaoks valede naistega, mis aga ei vähenda nende tundeid oma laste vastu. On ka neid, kes igatsevad väga isaks saada, ometi seda ei juhtu. “Mõnikord, kui kõnnin mööda tänavaid, kujutan ette, et mul on laps ja ta on minuga. Ükskord oli see tunne nii tugev, et vaatasin selja taha, kas seal on keegi. Ei olnud!” kirjeldab 40+ mees, kes muretseb, et jääb üha vanemaks, mis võib tulevikus ta võimalikule lapsele tähendada arenguriske.

Lapsed pole teema, millest mehed väga rääkima kibeleks. Nii on arvamus, et mehed ei hooli lastest sama palju kui naised, üsna levinud (mida toetab ka elatisrahavõlglaste suur arv). Seda tõukab tagant alavääristav hoiak, et mehed tahavad ju ainult “üht”, just nii lihtsakoelised nad ongi! Ei saa eitada, et omajagu mehi on selle uskumuse tekkesse jõuliselt panustanud, ja sellist käitumist ei saa mingil juhul õigustada ega vabandada. Ent lihtsustatud, stereotüüpne käsitlus varjutab võimaluse, et mehel on ka tundlik ja haavatav pool.

Mis toimub mehe hinges?

Kuna tundlikkus ei sobitu mehelikkuse profiiliga, tuleb paljut maha salata ja ära peita. Mõnikord nii hoolikalt, et mees ei usu enam isegi, et tal see pool olemas on. Siinkohal kiirpilk meeste varjatud sisemaailma.

• Mees muretseb salamisi, kui rasedus ei kulge ootuspäraselt, aga ei näita seda välja. Ühelt poolt ei pruugi ta leida õigeid sõnu, teisalt ei taha ta naist oma murega koormata.

• Sünnitus võib mehele olla raske kogemus, sest korraga on kaalul kahe tähtsa inimese käekäik. Ta on tunnistajaks naise valule, aga tal on vähe võimalusi seda leevendada.