Mida J6mmu73 ei teadnud

Kas Brežnevi-aegsed kasvatusmeetodid toimivad ka Ratta-aegses Eestis?

Kui ma endast pea kakskümmend aastat noorema naisega abiellusin, leidus üksikuid heasoovijaid – enamasti anonüümseid –, kes mind saabuva katastroofi eest hoiatasid. “Mihkel, ära ole loll!” saatis J6mmu73 mulle Facebookis privaatsõnumi. “Noor naine võib esmapilgul ahvatlev tunduda, aga millest te peale seksi rääkima hakkate? Dostojevskist? Noored naised ei tea maailmast midagi. Vähemalt sellest maailmast, kus sina oled harjunud elama.”

Igaks juhuks pidas J6mmu73 vajalikuks ka mu tulevast naist minusuguste eest hoiatada. “Juba kolme kuu pärast sunnib Mihkel sind The Kinksi kuulama. Sa ei kujuta ette, kui õudne see on!”

Huvitaval kombel oli J6mmu73-l õigus. Võib-olla mitte kõiges, aga mõnes asjas siiski. Me oleme Liinaga tõepoolest paljudes asjades väga erinevad, kuigi meie näeme seda oma kooselu tugevuse, mitte probleemina. Ja tõsi on seegi, et meie suhte teisel kuul ostsin ma naisele The Kinksi hittide kogumiku, mida ta siiani täiesti vabatahtlikult kuulab.

Mida J6mmu73 ei osanud aga ette näha, on dünaamika, mis meie perre pärast laste sündi tekkis. Siis tundus mulle esimest korda, et mõnes küsimuses olen ma tõepoolest dinosaurus, kellesugustest peaksid kaasaegsed naised kaarega mööda kõndima. Milles asi? Lastekasvatuses, otse loomulikult! Täpsemalt arusaamas, millised karistusnipid toimivad ja millised mitte.

Ma sündisin ligi viiskümmend aastat tagasi ja kes ei mäleta, siis sel ajal otsustas Eestis toimuvate asjade üle mees nimega Leonid Brežnev. Või noh, päris kõige üle ta ei otsustanud, aga kui mõni asi Brežnevile närvidele käis – eesti keel ja kultuur näiteks –, üritas riik need toore jõuga ära tappa. Minu naise sündides oli riik küll sama, kuid mitte kauaks: juba mõne aasta pärast rebis Eesti end Nõukogude Liidust lahti ning Leonid Brežnevi nime ei mäletanud enam keegi.