Hiilisin kikivarvul laste magamistuppa ning jäin kannatlikult oma kaheaastase poja ärkamist ootama. See on päeva imelisim hetk: väike musinups avab unesegused silmad ning naeratab nii soojalt, et isegi kardinate vahelt tuppa piiluv päike ei suuda sellega võistelda. 

Avaski. Aga ei naeratanud.

“Nõuuuuuuuuu,” undas Joosep ainsat (inglis­keelset) sõna, mis talle (sõna otseses mõttes) une pealt meelde tuleb. Väikemehe lõug tõmbus kõveraks ning pisarad sööstsid kissis pupillide vahelt välja nagu rahekuulid jaanilaupäeval. “Ei taha!” kiunus ta nii valjuhäälselt, et viieaastane õde kõrvalvoodis jalgadele kargas ning koos vennaga negativistide ühendkoori moodustas. “Ei taha!” röökisid nad tõelises õe-venna solidaarsuses. Ma polnud neile midagi pakkudagi jõudnud.

See on uskumatu, kui loll võib väike inimene olla. Neile on lubatud kõik elu parimad asjad: mõõdutundetu õgimine, keset päeva magamine, naistega koos saunas käimine ning tegevusetult vedelemine. Aga nad ei taha seda! Nad ei taha mitte midagi!

Loe Mihkli kolumnist Pere ja Kodus, kuidas nende pere tuleb toime väikelapse arenguetapiga, kus ta kuulutab iga asja peale: "Ei taha!" See meeldetuletus võib täitsa töötada!