Mõtliku pilguga Lilian

Uus aasta algas näitleja Kaspar Velbergi jaoks uue rolliga elus – jaanuarist on nad koos Liis Pokineniga pisikese Liliani vanemad.

Kuidas beebiootus möödus?

Liis: Ilus, emotsionaalne ja põnev aeg. Tervis oli suurepärane, peapööritust tuli ette, aga igasugused suuremad vaevused läksid minust mööda. Kõht väga suureks ei paisunud ja tänu sellele sain ka üsna lõpuni tööd teha, jaksasin isegi trennides koos lastega tantsida. Lõpu poole lugesin, võimlesin, hingasin ja mediteerisin üksi kodus ning valmistusin pikaks sünnituseks.

Kaspar: Kenasti ja ootamatult kiiresti möödus. Liisi tervis oli hea. Sellesse aega langes esimese päris oma kodu ostmine ja sisustamine, palju aega ja energiat läkski just sellele, et lapsel oleks hea ja turvaline koht, kuhu tulla.

Kuidas sünnitus läks?

Liis: Sünnitustoas sain olla umbes 20 minutit, kui öeldi, et tuleb erakorraline keiser. See oli väga ootamatu ja hetkeks hirmutav. Samas on armas mõelda, et esimesed 45 minutit oma elust veetis Lilian hoopis isa rinnal.

Kaspar: Kui sünnitus algas, oli mul teatris etendus, aga jõudsin sünnitusmajja täpselt siis, kui Liis sünnitustuppa viidi. Olime mõlemad mõttes valmistunud pikaks sünnituseks, aga äkki hakkasid asjad väga kiiresti omasoodu toimuma. Ootamatult murelikuks muutunud ämmaemandad otsustasid, et kiirelt tuleb teha erakorraline keisrilõige. Järgnes jooks läbi haiglakoridoride, Liis viidi eraldi ja mind suunati ühte pimedasse tuppa ning öeldi, et tuleme varsti ja paneme tule põlema. Järgnevad 10–15 minutit täis teadmatust olid kindlasti senise elu ühed raskeimad. Siis aga kostis nuttu, uks läks lahti ja nagu lubatud, tulid rõõmsad ämmaemandad, panid toas tule põlema ja näitasid mulle tervet väikest tüdrukut. Lõpp hea, kõik hea. Olen väga tänulik Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandatele.

Milline oli Kaspari roll sünnituse juures?

Liis: Asendamatu. Ka nende 20 minuti jooksul sünnitustoas oli minu jaoks oluline, et ta kõrval seisis ja pai tegi.

Kaspar: Püüdsin Liisile nii vaimselt kui ka füüsiliselt toeks olla. Kahtlemata oli mulle väga oluline kohal olla, lapse sünd on ime.

Kuidas elu pärast tütre sündi välja nägi?

Kaspar: Tütre sünd langes teatritöös ääretult tihedasse aega. Paar esimest päeva sain täiesti vabaks võtta. Esimestel päevadel, kui Liisil oli veel raskem liikuda, said mähkmevahetus ja pesu käppa. Teen seda siiani suure hasardi ja rõõmuga, sest päris alguses isale väga muid toimetusi ei jää.

Liis: Esimesel kuul elasin nagu koopas. Oli külm ja pime aeg, olin ise veel nõrk, magasin palju koos beebiga, väljas tegin vaid lühikesi jalutuskäike. Sellegipoolest olin elevil enne iga uut päeva ega suutnud uskuda, et ta nüüd meiega on ja nii jääbki.

Milline on praegu tavaline argipäev?

Liis: Käime palju väljas – naudime ilusat ilma ja soojust. Praegu on päevad üsna kaootilised, kuna Lilian magab päeval vaid lühikesi unesid. Püüan hoida kindlat ööunne mineku aega, aga muu on päeviti erinev. Kuna ta on nüüd võrreldes varasemaga palju rahulikum, siis käin temaga ka julgemalt näiteks väljas söömas või poes.

Kaspar: Hommikul ärkame kõik enamjaolt samal ajal. Sööme ühiselt hommikust ja tihti kohtume uuesti kusagil väljas, kui minul on lõunapaus ja Liisil-Lilianil aeg väike jalutuskäik teha.