Mul on vaja oma Mary Poppinsit!

Tegemata kodutööd, magamata ööd, pidev väsimus – me kõik tunneme seda, me kõik räägime sellest, aga abi otsida julgeme harva. Nii minagi.

Olime mehega juba paar kuud arutanud, et pojal võiks käia ühel päeval nädalas lapsehoidja, et saaksin rahulikult oma töid ja tegemisi teha. Ometi tundus see otsus nii suur ja karm, et lükkasin sellele mõtlemist aina edasi.

Mulle on hoidja teema olnud alati üks keerulisemaid, kuna mul on väga raske kedagi lõpuni usaldada. Ja lapsehoidja vajab just nimelt usaldust. Emil (1 a 2 k) ei oska veel rääkidagi – kuidas ma jätan ta üksi võõra inimesega? Kuidas võin kindel olla, et keegi temaga ülekohtuselt ei käitu, et tema rõõmsat meelt üleval hoitakse ja tema süütut naeru ei kuritarvitata? Kuidas? Nii leidsin iga kord võimaluse teema jälle kõrvale lükata, kui asi pereringis arutlusele tuli. Ma ei leidnud endas julgust, et poega võõraga jätta.

Lisaks emasid painav üldsuse surve – beebile hoidja võtta? See kõlab kui kuritegu. Kas sa tõesti ei tahagi ise oma lapsega olla? Meie emad ja vanaemad ja vanavanaemad ju said hakkama, kuidas sina ei jaksa?

Soovid selgeks

Kuna teen suvest saati kodus ajakirjanikutööd ning tegemata tööde nimekiri pikenes päev-päevalt, poisi uneajad lühenesid ja olin kurnatud, oli selge, et pean oma hirmud siiski ületama. Abikäsi on vaja seda enam, et mõne aja pärast sünnib meile uus beebi – et mitte Emilit segadusse ajada, ei soovi ma, et lapsehoidja otsing lükkuks uue pereliikme tuleku aega. Nii otsustasime perekeskis, et otsime pojale sügisel hoidjatädi.

Internetis infot uurides avastasin endalegi üllatuseks, et neid, kes aastasele ja veelgi väiksemale hoidjat otsivad, on palju. See andis mulle julgust – ma ei olegi imelik! Siit edasi üritasin paika loksutada oma soovid. Kas eelistan, et hoidja käib meie kodus või võtab poja enda juurde? Kas soovin, et ta on vaid minu lapse päralt või hoiab samal ajal teisigi? Kas tahan, et ta tegeleks üksnes lapsehoiuga või ka koristaks ja teeks süüa?