Aeg läks edasi. Hakkasin aru saama, et beebid ei ole nukud. Neil on probleemid: nad nutavad, nad on öösiti üleval, nad on haiged, neil on koolikud, neil tulevad hambad, nendega peab tegelema.

Töötades lapsehoidja ja kasvatajana, olin tunnistajaks sellele raskele katsumusele, mil nimeks lapsekasvatus. Mõistsin, et see võib olla puhuti kurnav, tänamatu, igav ja vaevarikas. Eriti ilma puhkuse või abita. Nägin, kuidas mõjutavad lapsed vanemate heaolu ja elukorraldust. “Ei, mina lapsi ei taha!” teatasin siis. Tahtsin olla vaba, tahtsin elada omaenda reeglite järgi.

Lase tal karjuda!

Londonisse kolides kohtusin Timiga. Tema tahtis lapsi, mina teda, ja nii sündiski Rupert. Ühtäkki leidsin end keset elu, mida olin püüdnud vältida. Istusin alatasa diivanil ja imetasin poissi, mis võttis tunde. Ja magas ta ainult süles või liikuvas kõhu­kotis – ei padja peal, ei vankris, ei voodis.

Ööd ei olnud päevast paremad. Laps oli üleval iga kahe tunni tagant ja nõudis süüa. Sel ajal nägin välja kui vangilaagri asukas, silmad aukus ja nahk hall. Nutsin enamiku öid, sest laps lihtsalt ei maganud. Päevi oli raske nautida, sest pea oli paks ja kõik ujus silme ees. Väsimus oli kohutav.

“Sa lase tal ennast välja karjuda,” soovitas ämm, kui talle muret kurtsin. “Lapsele tuleb koht kätte näidata, muidu hakkab manipuleerima.” Paarikuune beebi?! Karjuda lasti titadel vanadel hallidel aegadel ja mina ei kavatse oma imikul röökida lasta. Mida see talle õpetaks? Ainult seda, et ta ei saa mind usaldada, kui häda käes.

Linna peal kõndides silmasin naeratavaid emmesid, kes rõhutasid, kuidas nende vast­sündinud magavad kogu öö ja millist õnne nad igal ärkvelolekuhetkel neist tunnevad. Mis minul siis viga on, pärisin endalt. Miks ma ei suuda kogu aeg lilletada? Miks minu laps ei maga?!

Aeg teiseks lapseks?

Meie kultuuris lastekasvatuse raskustest ei räägita. Meediast vaatavad vastu supernaised, kes on sünnitanud rea lapsi ja näevad välja nagu hommikune kaste. Uurisin murelikult oma kortse ja kottis silmi ning ohkasin. Tahtsin vaid magada ning võimalust end pesta ja riideid vahetada. Vahel ka sõpradega rahulikult kohvikus istuda ja mitte beebiga jageleda.

Lapse esimene poolteist eluaastat sadas vihma ja taevas oli tumehall. Tundsin end kui vang, kel polnud mingit sõnaõigust oma minekute ega tulekute üle. Igatsesin vanu aegu tagasi. Siis alustasin tasahilju masendusest välja ronimist, päike tungis pilvede vahelt läbi. Rupert hakkas päeviti oma voodis magama (halleluuja!) ja mina sain veidi hingetõmbeaega. Nüüd, kahesena, on temast saanud laialdaste huvidega asjalik poiss, kel küll eakohased jonnihood peal käivad, kuid siiski on elu nüüd palju lihtsam.