Murdumine moesalongis

“Tead, ma mõtlesin, et teeks äkki midagi ampiirlõikelist,” ütles moelooja, minu vana hea sõber, kulm asjatundlikult kipras, kui läksin salongi talt tähtsaks ürituseks kleiti tellima.

Seisin peegli ees nagu koolilaps, käed sirgelt kõrval, seljas staažikusest viltu hoidev imetava ema topp, mis teenimas mind juba kolmandat ringi.

Mu pilk langes pihale, kuhu viimaste kuude energiaotsingud šokolaadi ja muu sellise näol olid tekitanud märgatavad kuhjakesed. “Ampiirlõikeline” kõlas kui kohtuotsus. Mulle tundus, et moe­kunstnik pakkus mulle varianti ilmuda riikliku tähtsusega vastuvõtule kleidis, mille volangid saaksid alguse umbes lõua alt. Et moodustuv hiiglaslikku kellukest meenutav kuhik tõmbaks tähelepanu ära selle kohati paistes ja mõneti lohkus kandjalt, keda oleks naaatukene liiga kohatu seal sündmusel märgata ja vaadata.

Viis aastat magamatust

Juba salongi lonkides olin kaalunud otsa ümber pööramist, sest pärast kaasa sõitu ametireisile Lähis-Itta oli mu kurnatus võtnud multisensoorselt põneva vormi: selline tunne, et kõnnid vatis ja mõtetel on segajad peal. Nagu nõukaajal, kui Lääne raadiokanalitel toimuvat võis kuulda vaevu läbi vilina ja sahina. Nüüd siis sai karikas täis. Mu silmad täitusid veega ja ma murdusin.