Mustamäe erilised tavalised

“Siin elus on kõik võimalik,” võtab kokku Eesti kuulsaima sportlase Kelly Sildaru isa ­Tõnis. On ta ju näidanud, et triki­suusatamise maailma tippu võib jõuda ka ilma mägede, lume ja peente eelisteta.

Olümpiamängude avapidustusteni on jäänud vaid 24 tundi. Kujutan ette, kuidas seal Lõuna-Koreas käiakse veel viimaseid kordi harjaga üle staadioni 30 000 tooli vahed. Tõnis (36) on aga muhedas tujus, tellib tee ja koogi. Vaatamata tõigale, et tema freestyle-suusatajast tütar Kelly Sildaru (16), Eesti kuulsaim sportlane ja üks suurimaid olümpialootusi, neil mängudel ei osale. Uus-Meremaa suusakeskuses saadud põlvevigastus võttis piiga rajalt maha. Samas vanuses, mil ema Lilian (33) teda kunagi esimest korda kätel hoidis, on Kellyl endal näidata ette hoopis teist laadi küpsustunnistusi: ta on kõige noorem sportlane, kes võitnud väärikal ekstreemspordivõistlusel kaks kuldmedalit. Viimasel kolmel aastal pole Kelly ühelgi pjedestaalil maandunud madalamal kohal kui ikka esimesel. Imelaps, ütleb nii mõnigi.

Kelly isa Tõnis, kes on ka tütre juhendaja, arvab aga teisiti. “Täiesti tavaline teismeline, kel pole olnud mingeid erilisi eeliseid,” ütleb ta. Ja Tõnis ei paista olevat kurja kutsari tüüpi treenija. Palub, et teda treeneriks üldse ei nimetataks, sest seda ametit pole ta õppinud.

Kuidas on siis saanud võima­likuks, et üks Mustamäe isa ja tema tütar on nii kaugele jõudnud? Kambas ka tulevikulootus, Kelly 11aastane vend Henry. Ja kuidas nad vahepeal jalgu maas hoiavad, kui üldse?

Kas teadsid juba kümme aastat tagasi, et jõuate Kellyga sinna, kus täna olete?

Tõnis: Kümme aastat tagasi ei kujutanud ma midagi sellist ette. Siis oli mäesuusatamine meie perele lihtsalt aktiivne ajaviide. Viis aastat tagasi hakkasin juba vaikselt aimama. Kelly oli siis 11aastane, suusatas aktiivselt ja oli mujal maailmas päris tuntud, kuigi Eestis veel mitte. Siis hakkasin taipama, mis suunas liigume.

Armastasid ka ise lapsena sporti?

Ikka. Harrastasin pallimänge, eriti jalgpalli. Sõitsin ratast, ujusin. Perega vaatasime telest spordi­võistlusi, Kalevi korvpallimänge ja suusatamist alati. Suurtest spordihetkedest on eriliselt meelde jäänud Erika Salumäe kuulus finaalsõit, kus nad teise ratturiga keset sõidurada ratastel seisid ja ootasid, kumb hakkab ees minema. Teine sõitja võbeles, aga Salumäe seisis rahulikult paigal. Mõlemad mu vanemad on harrastaja tasemel palju sportinud, tänagi sõidab isa suusamaratonidel, käib Kelly-Henryga koos mäe peal sõitmas, isegi natuke hüppab ja üritab käsipuid mööda libistada. Ema on mul Kohilast pärit, kõik nädalavahetused ja suved veetsime vennaga maal, iga ilmaga õues mütates.