Noored ja vanad ühise katuse all – tülikas või ei?

Noorem ja vanem põlvkond ühise katuse all pole iganenud nähtus midagi. Sellise elukorralduse valib praegugi­ üha rohkem peresid, kes kinnitavad, et plusse on ­miinustest kõvasti rohkem.

Lorilaul ütleb küll, et “ah, milleks meile vaja seda ämmamoori maja”, kuid paljud mitme põlvkonna kooselud saavad tänapäeval alguse just nii, et noor pere vuntsib üles oma vanemate elamise ja nii saab endale lubada elu eramajas. Oma maja ost käiks noortele üle jõu. Vanemad jälle on rõõmsad, et põhjalik remont, millele nende jõud ja sissetulek alla vannuks, saab tehtud. Ja veel tähtsam – lapse­lapsed on kogu aeg lähedal, lastest rääkimata.

Vanasõna “Selleks, et kasvatada last, on vaja tervet küla” on nii haridustegelased kui ka psühholoogid hakanud jälle üha sagedamini tsiteerima, rõhutades põlvkondadevahelise sideme tähtsust lapse arengus. Psühholoogid on koguni visanud õhku arvamuse, et (väike)laste sagenenud arenguprobleemid võivad olla kinni selles, et põlvkondade side on nõrk – ei elata enam koos ning noortel vanematel pole lähedalt nõu ja tuge saada.

Isegi raseduskriisi ja sünnitusjärgse depressiooni sagenemine võib nende arvates sellega seotud olla, et igatsetud privaatsus ei maitsegi värsketele emadele-isadele nii magusalt. Privaatsuse kõrvale trügib hoopis halvem loom – isoleeritus. Kes aitab, kui pereisa on pikki päevi või nädalaid tööl ja naine lastega üksi kodus? Kuidas saavad ema ja isa omavahel aega veeta, kui lapsehoidja leidmine võtab kogu jõu, nii et tundub lihtsam mitte otsidagi? Ehk just osalt ka sellepärast liiguvad paljud noored jälle meelsasti juurtele lähemale.