Paju maasikatalu väsimatud vibukütid
Kui keerata Tallinna-Pärnu maanteelt Märjamaa tee otsast maha ja sõita mõned kilomeetrid Altküla suunas, torkab ühel hetkel silma ümberkaudsetest majadest oluliselt kõrgem häärber, mille ees seisab päikeselisel juulipäeval korralik autoderivi. Pole kahtlustki, et see on Paju talu ja vähemalt osa neist autodest sõidab siit ära maasikakaste täis pagasiruumiga.
Õuel võtavad meid vastu Paju talu peremees Maario (39) ja perenaine Siret (36), kes aga istub kohe pärast sooja tervitust autosse, et tõtata vastu bussile, millega saabuvad töölt tema vanem tütar Janely (19) ja Maario tütar Marion (16) – mõlemad sündinud nende eelmistest kooseludest. Sireti ja Maario ühised lapsed Sarah (4) ja Birk (7) lustivad samal ajal koduõues batuudil.
Pererahval on seljataga selle suve kaks kiireimat päeva – lõpuks ometi on taevas päike siranud ja maasikad endale punase rüü saanud. “Tavaliselt sel ajal maasikaaeg juba lõpeb, sel aastal aga alles algab,” lausub koos vanemate peretütardega tagasi koju jõudnud Siret. “Kui päike paistab, valmivad marjad kiirelt. Need marjad, mis hommikul veel vaevu õhetasid, on õhtuks juba tulipunased, mis tähendab seda, et hektariline maasikapõld tuleb teinekord lausa kaks korda päevas üle käia.”
Pererahvas müügihooajal päeval ise siiski maasikapõllul ei küüruta, selleks on neil korralik abivägi lähikonna külaelanikest. Õhtuti ja nädalavahetustel võib aga ka Sireti leida maasikavagude vahelt marju noppimast. Marjade kaalumine, pakkimine ja ostjatega arveldamine, samuti peenravahede niitmine ja taimede kastmine on sel aastal enamasti peremehe õlul. Nimelt on Siret ja Maario maasika-aastad omavahel ära jaganud. “Kui esimesel aastal olin mina beebiga kodus ja põld oli mu ainuke tööpõld, siis eelmisel aastal võtsin maasikaajal põhitöökohast puhkuse ja “puhkasin” põllul. Oli väga raske “puhkus”,” selgitab Siret. Sel aastal “puhkab” põllul aga Maario, õhtuti ja nädalavahetustel “puhkavad” nad seal mõlemad koos.
Kaks aastat ebaõnne
Maasikate kasvatamine pole meelakkumine. Kui Siret pärast Sarahi sündi beebiga koju jäi, arutasid nad mehega, kuidas võiks maja ümber asuvat haritavat maad ära kasutada nii, et sellega saaks elatist teenida. “Langetasime otsuse kõige magusama ja samas väga keerulise hingelaadiga marja kasuks,” tõdeb Siret. Nende esimese aasta väikest proovipeenramaad tabas üleöö – just siis, kui põõsad olid marju täis – äkksurm ehk maasikate närbumistõbi. Sellele vaatamata istutasid nad järgmisel aastal hektarisuurusele põllule ligi 20 000 maasikataime. “Meil on kolme aasta jooksul käinud põllul palju kutsumata külalisi: rohulutikad, maasika seemnenäkk, hahkhallitus, õielõikaja, ripslane, nälkjad ja herilaseparv. Viimase tõttu ei saanud eelmisel aastal hooaja lõpul valminud marju enam korjama minnagi. Selle aasta “külalised” on aga rästad, kes külastavad parvedena magusat toidulauda,” kirjeldab Siret pahalasi, kes on saagi hävimisele kaasa aidanud.