Palun ära karju meie laste peale!

Mees käratas autosõidu ajal nutvale lapsele: “Ole vait!” ja käskis nutu kohe lõpetada. Vajutas siis järsult pidurit ja ähvardas lapse tee äärde maha jätta.

Just see olukord kirjeldab Laura (35) sõnul tema mehe Anderi (39) suhtlusstiili lastega, mida naisel on äärmiselt raske taluda. Nad on 16 aastat abielus olnud ning neil on kolm toredat last: 16aastane poeg Markus ja kaks tütart – kümnene ja kahene. Ometi on asi õnnelikust pereidüllist kaugel.

Päris muretut ja õnnelikku aega mäletab Laura vaid kaugest minevikust – ajast, kui poeg oli põnnieas. Ehkki juba siis torkas naisele valusalt kõrva, kui mees lapsega kärkis. Miks poja nuttis, polnud mehele tähtis – noorele isale ei sobinud lapse vaikne nuuksuminegi.

Sama stsenaarium on kordunud kõigi lastega. “Mu mees ei kannata jonni ega vingumist silmaotsaski, ta läheb väga kergesti endast välja. Mina olen püüdnud ikka alustuseks selgeks teha laste käitumise põhjuse ja lubanud neil vajadusel pinged turvalises keskkonnas välja elada,” räägib Laura. See, et naine hoopis teistmoodi käitub, ongi mehele pinnuks silmas.

Eriti keeruliseks läks peres olukord siis, kui pojal diagnoositi nelja-aastaselt enkoprees (kõhukinnisuse tagajärjel tekkiv roojapidamatus). Mees ei suutnud poja diagnoosiga leppida ja süüdistas last, et ta pükse määris. “Ta sundis poissi pikalt potil istuma, kakaseid pükse pesema ja andis selle eest korra vitsagi. Olin šokis. Jah, ta ei peksnud teda, aga ometi tekkis lapsel isa ees tohutu hirm,” meenutab Laura, kes on igasuguse kehalise väärkohtlemise vastu, seda enam, kui selle põhjust ei saa laps ise kontrollida.

Aja jooksul tekkis mehel äkkviha põhjusi juurde. Õli lisas tulle, kui poiss ei soostunud isaga garaažis autot remontima või ei võtnud rõõmuga vastu isa kutset midagi koos teha. “Aegamisi tekkis lapsel isa vastu tõrge. Vahel läks ta minu õhutusel issiga kaasa, kuid tegi siis ikka mehe arust midagi valesti ja sai riielda,” meenutab Laura. See viis poja täieliku blokini – mida iganes isa pojal teha palus, oli poiss vastu. Laura püüdis olukorda mehega arutada, kuid kuulis: “Ah et sinu arvates ei peakski lapsed midagi tegema ja aitama?” Kui naine püüdis mehele kannatlikult selgitada, et vahel on lapse kaasamisel abiks pigem kavalus kui käratamine, kuulis naine mehelt vaid süüdistusi.