Piimakõrvane beebile

Ajast, kui veel vanematega elasin, mäletan ema tihti ohkamas: “Mis ma siis täna süüa teen...?” Nüüd hakkas ka minu elus see aeg pihta.

Hurraaa! (Loe: Eiiiii!) Nimelt sööb beebi nüüd rinnapiimale lisaks ka tahket toitu. Olgu, hetkel alles natuke ja lihtsamaid asju, aga siiski – mul tuleb kogu perele iga päev midagi maitsvat söögiks välja mõelda. Enne sai nautida noorele inimesele omast üsna kaootilist toitumist: sõid, mida tahtsid ja millal tahtsid, kui üldse tahtsid. Tihti sai ka väljas söödud, sest enamasti ju niikuinii kodus aega ei veetnud. Aga nüüd saan kõigist emadest ja vanaemadest palju paremini aru!

Juba praegu tunnen vahel, et põhimõtteliselt võiksin madratsiga kööki kolida, sest hommikust õhtuni on nii: teen süüa, söön/söödan, koristan kööki, teen süüa, söön/söödan, koristan kööki. Korraks käin ka poes, et toidumaterjali tuua. Kogu elu keerleb toidu ümber ja leian end nüüd väga tihti mõtlemast nagu mu ema: “Mis ma siis täna süüa teen?”

Mul on nii mõnedki hirmud siin elus: pimedus, putukad, peeglid hämaras või pimedas, aga ka laulmine ja teistele söögitegemine. Hea küll, kaks viimast pole võrreldavad surmahirmu õudusega, pigem on seotud läbikukkumishirmuga. Laulmisest, usun, saavad paljud aru. Sest kelle jalg ei väriseks, kui peab teiste ees laulma? Võibolla Taukaril.

Aga söögitegemine! Nimelt olen üsna kehv kokkaja. Vanaema ikka aeg-ajalt nöökab mind: “Kes sind ikka naiseks tahab, sa ei oska ju süüagi teha.” Üks siin mu kõrval vist õnneks tahab. Kuigi päris tihti küsin talt naljaga pooleks: “Oled sa ikka kindel, et tahad naist, kes on köögis selline kobakäpp? Ma olen alles nii-öelda broneeritud, sul on veel võimalus tuhatnelja minema joosta.” No eks ta ise tea. Aga tõesti, ma suudan enamiku asju põhja kõrvetada, üle soolata, katki teha, maha pillata, ära unustada ja nii edasi.

Samuti on mu fantaasia toidutegemisel nulli­lähedane. Mul ei tule ei inspiratsiooni ega tahtmist süüa teha. Kujutage ette siis seda kodust eluolu, kui külalised on tulemas – Märt hoiab minust igaks juhuks nädal aega enne juba eemale. Eks ma liialdan ka natuke, aga põhimõtteliselt nii on. Kui oleks mingi tervislik tablett, et neelad alla, kõht on täis ja vitamiinid-mineraalid käes, oleks see lihtsalt jumalik!

Meil teeb asja keeruliseks veel see, et sööme Märdiga suhteliselt eri aegadel ja erinevaid asju. Mina olen tüütu taimetoitlane, söön ainult “muru ja toorest porgandit”. Märt on põhimõtteliselt võileivatoitlane. Sekka sööb ta ka tatart, hautist, liha, aga põhi­mõtteliselt kogu aeg võileiba. Ühest otsast ju lihtne, aga tahaks mehele ikka mitmekülgsemat pakkuda, sest armastus pidavat ju kõhu kaudu käima.