Planeet Maa lugu

Tartu Ülikooli loodusmuuseum avas jaanuaris üle kolme aasta taas külastajaile uksed. Mis on muutunud?

“Uhuu!” nõuab pisike suurte silmadega poiss ja sirutab näpu lindude helistendi poole. Ema aitab nupule vajutada ja kodukakk huikab­ jälle. Aksel (1 a 7 k) orienteerub muuseumis imeliselt, teab, kus on tiiger, ja tunneb ära vuntsidega säga.

Ilmselt mäletavad kõik tartlased ülikooli loodusmuuseumi mõjusat topiste-­vaikelu sellest, kuidas hundid põtra murravad. Või siis kaelkirjakut, kes esimese maailmasõja päevil pidi koos muude ülikooli varadega Voroneži sõitma, ei mahtunud aga vagunisse ja konutas mitu päeva Tartu raudteejaamas, enne kui muuseumi tagasi viidi. Kõik vanad tuttavad on nüüd suurte ja väikeste rõõmuks tagasi näitusel. Lisaks imeline kollektsioon liblikaid, piison, rotikuningas, kalad.

Uutest tulijatest näeb näiteks elavnurgas ringi ujuvat euroopa sookilpkonna – tema leiti Tartust Turu tänavalt teed ületamas. Remondi­eelses muuseumis polnud ka Eesti loodusest uue liigina püütud šaakali topist ega elavnurgas roheleeguani.