Prügiilmutus

“Soovi midagi,” ütles mu kaasa meie kuuesele pojale Jussile. Nad seisid, peod vastu Nutumüüri. “Mida soovisid?” uuris isa peagi. “Et ma ei peaks kunagi vanaks saama ega surema,” vastas poeg.

“Kõik inimesed ju vananevad ega ole igavesed,” jätkas isa, “äkki soovid midagi muud?” Kui ta mõne hetke pärast uuesti küsis, mida poeg oli soovinud, sai ta vastuseks: “Puldiga drooni.”

“Ei jõuaaa!” undasid lapsed, kui tegime päikese­paistelisel sügispäeval ühes Palestiina linnakeses oma esimest jalutuskäiku. Olin öösel lastega kohale jõudnud, et pakkuda mõneks ajaks seltsi siin ajutiselt töötavale kaasale. Tee keerutas end pikalt mäkke ja väntsutas meid kõiki ära. “Sülle, sülle, sülle!” ulgusid kõik kolm. Kui keegi sai sülle, siis oli ikka keegi, kes jäi sülest ilma. Ja kaua sa isegi mäest üles rassid, küljes 15–20 lisakilo...

Ühtäkki haaras laste meeli mingi leid. See oli põneva kujuga metallist pulgake. Siis jäi kellelegi ette türkiisi tooni klaashelmes. Nurga taga aga ootas meid midagi esmaklassilist – vana kassettlintide pundar! See kõrvaldas meie audiomenüüst mudilaste viimasedki undamiskatked. Nüüd olid lapsed kui ära vahetatud. Tegevuses ja elevuses. Lennutasid lindijuppe tuules, imetlesid, kuidas päike neil sillerdab. Ja jalakesed astusid mäkke takistusteta!

Teine kord ootasime jahedas ja hämarduvas õhtus taksot. Lapsed jälle väsinud, takso ei tulnud ega tulnud. Ja siis ma näen, et Juss on leidnud endale toreda mängu­kanni – tänaval seisva vana tooli kumera seljatoe. On astunud selle peale ja kiigub. Aeglaselt ja kiirelt, vahele pikkides skeiditrikitamise liigutusi. Vanema venna eeskujul tuli ka teistel ära proovida toolileeni kõik võimalused ja viisteist minutit ootamist läks lennates.

See on Palestiina linnakeskkonna suur häda, et tänavad on palistatud prügikihtidega, kuigi kohalike kodud on äärmiselt puhtad. Aga tunnen end kui legendaarne šimpansiuurija Jane Goodall, kes väikseid inimesi uute elamuste džunglis vaadeldes teeb olulise avastuse. Või pigem taasavastuse. Lapsed on rahul ja loovad, kui nende keskkond on piisavalt metsik, kui käeulatuses on põnevaid ja ootamatuid esemeid, mille puhul nad ei pruugigi kohe mõista, millega tegu. Siis nad uurivad ja katsetavad, mõtlevad esemetele välja funktsioone ja fantaseerivad nendega.