Puu all
Martin lükkas suured oksad kõrvale ja puges puu alla. See oli nende aia kõige kõrgem kuusk. Ema-isa küll teadsid sellest peidukast, aga neid võis usaldada – nad ei räägi kunagi Martini saladusi kellelegi!
Vanaisa oli kunagi kõnelnud, et kuusk oli kasvama läinud juba siis, kui veel meie vaba riikigi ei olnud olemas. Mõelda vaid – üle saja aasta vanune puu!
Martin lükkas kindaga lume puupakult, mille ta oli suvel küttepuude tegemise aegu kuuse juurde veeretanud. Ta istus pakule, toetas selja vastu kuuske ning pani silmad kinni.
Selline tunne oli, nagu annaks puu talle selja kaudu sooja. Vanaema oli rääkinud, et ka puud on elavad ning kui neid kallistada, siis saad sa natuke nende jõudu endale. Võibolla tõesti on nii?!
Martin mõtles ka sellele, mida vanaisa ükskord öelnud oli. Et see kuusk on näinud väga erinevaid aegu. Selle puu lapsepõlves oli sõidetud hobuvankrite ja saanidega. Tema nooruses ei olnud arvuteid, telefone ega internetti. Tema nooruses oli toimunud sõdu. Tema lapsepõlves polnud busse ega tramme.
