Puus on armastust
“Siis kui mees armastab naist, siis ta lõikab puu sisse noaga südame kuju,” vuristas Anna rääkida.
Martin kõndis naabritüdruku kõrval ja kuulas hoolega. Lagendik tee servas oli just lõppenud ning tüdruku ja poisi rada oli jõudnud metsa vahele. Otsekui õhtu oleks saabumas, puude varjud pisendasid valgust.
“Ja sellest südamest on läbi nool,” jätkas mõni aastake rohkem elu näinud tüdruk. “See tähendab, et...” Tüdruk jäi järsku kuss, otsis sõnu. “See tähendab, et Armastuse Jumal on vibuga lasknud mõlema südamesse nooled ja siis nad on mõlemad natuke haavatud ja...” Anna tegi jälle pausi. “Ja siis südamed saavad päris terveks ainult siis, kui teineteist hoiavad.”
Põsed külmast õhetamas, tegid nad metsarajale uusi jälgi. Tüdruk vehkis rääkides kätega, pea veidi kuklas, vaatas puulatvade ja taeva piirile. Poiss, süvenenult kuulates, veidi ette küürus, põrnitses sammudes jalge ette.
“Ja mõnikord on südame ette kirjutatud mehe ja naise nimi. No ma ei tea, no ütleme Anne ja Mart. Ei-ei, hoopis Ingrid ja... Arnold on sinna noaga lõigatud.”
Anna vaatas Martinile silma sisse ja naeratas. Ka Martini suu tõmbus naerule, aga hetke pärast kiskus ta selle taas tõsiseks.
“Natuke nagu arvutustehe, nimi pluss nimi võrdub süda. Kas saad aru?”
Martin mõistis küll, ent tal oli mure. Aga kuidas seda öelda? Ta seisatas, pööras pea veidi kõrvale, kükitas lume alt vaevu paistvate sinilillelehtede juurde ja lükkas neilt kindaga lund pisut vähemaks.
“Mina ei lõikaks südant ja nimesid puu sisse!” ütles ta järsku ja ajas end sirgu.
“Miks?” küsis tüdruk nõudlikult ja vaatas poisile teravalt otsa.
