“Kahur!”
“Jänes!”
“Tulnukas!”
Lastesalk ukerdas mööda raielangi konarlikku pinda ja proovis leida huvitavaid raiejäätmeid, mis lisaks sellele, et need olid enda moodi, olid veel millegi moodi.
“Laser!” hüüatas Karl, haarates roikahunnikust relvataolise oksa ja suunates selle väljamõeldud vaenlase poole, kelleks sel korral oli murdunud puutüvi, mis meenutas kuradit.
“Sure, saatan!” röögatas ta kuratliku tüve suunas ja lasi lendu nähtamatu tulenoole: “Thiuuuuu!”
“Ära tee, see ei ole mingi saatan,” katkestas Maria ootamatult lahingutegevuse. “Tema on karu.”
Tõepoolest, paar meetrit eemalt, kus Maria seisis, ja natuke teise nurga alt paistis pooleks kukkunud tüvi täitsa karu moodi!
“Häh!” sekkus Martin. “See on rakett. Vaadake, terav ots ja alt tulevad tulejoad välja.” Tõsi, rakett mis rakett!
“Kuradikarurakett,” lisas Julia. “Aga ma ütleks hoopis, et ingel.”
Ja kujutage pilti, seesama puuront näis Julia poolt vaadatuna ingellik! Tiivad taeva poole tõusmas ja hea ettekujutuse korral võis isegi ringikest pea kohal kaardumas näha.
“Sellest saaks suure-suure kausi karuema jaoks,” ütles Maria ja tõstis päris piraka paku pea kohale.
