“Huvitav...” mõtles Martin. “Lähim maja, ja see on meie maja, on mitmesaja meetri kaugusel, niisamuti mesitarud, aga meeletu sumin on siinsamas!”
Ta oli tulnud täna metsa vaatama, kas seeni juba on. Isa-emaga oli kokku lepitud, et ta tohib omapäi minna metsas ainult nii kaugele, et puude vahelt oleks kodumaja näha. Ja kummikud peavad jalas olema, et rästikule kogemata peale astudes hammustada ei saaks. Sõber koer peab samuti kaasas olema – mine tea, mis metsas juhtuda võib!
“Zumm-zumm-zumm.”
See ei andnud Martinile rahu. Ta sidus oma erkpunase pearätiku puu külge, nii umbes näo kõrgusele, ja hakkas ümbrust uurima. Kõndis ühele ja teisele poole, vahepeal heitis pilgu rätikupuule – see oli tema majakaks, mis ta koju juhatab. Just sealt paistis kodu kätte.
“Zumm-zumm-zumm-zumm.”
Äge sumin kord vaibus, siis jälle valjenes. Kaugenes. Lähenes.
Matu jooksis rõõmsalt sambla sees ringi, nuuskis siit-sealt. Martini hüüu peale lidus koer tema juurde, istus ja vaatas ootavalt otsa. Muidugi oli poisil sõbra jaoks maiustamist tasku pistetud!
“Kui läheks metsavaht Hansu juurde, tema oskab kindlasti mind aidata,” arutles Martin. Läheks, aga ei tohi, sest nii on kokku lepitud...
“Aga kui ma teen nii, nagu Hans ise õpetas, ei tohiks ma ju ära eksida!” koitis poisil ühtäkki uus idee. Natuke hirm oli, ent küll ta räägiks pärast kodus kõigest ka vanematele.
