Puus on toitu
“Appi, ta kukub alla!” karjatas õde Laura teise puu otsast.
Martini jalg oli libisenud, seejärel ka teine, ning nüüd rippus ta ühe käega jämeda õunapuuoksa küljes, otsides jalgadele toetuspinda.
“Vasakule! Paremaga vasakule!” hüüdis kolmanda puu otsas õunu korjav vanem vend Peeter.
Martin tundis, et peopesa haare hakkab järele andma, ja juba nihkuski käsi millimeetrikese võrra. Ta vaatas maha, kukkumine oleks mitme meetri kõrguselt. Just sel hetkel, kui isa õunapuu alla inimubinat püüdma jõudis, pingutas Martin viimast korda kõhulihaseid ning tald puutus päästvat puukoort. Ta upitas end oksale, istus sellele, võttis tüve ümbert kinni ja hingas sügavalt välja.
Pea kuklas poja pingutusi jälginud ema ohkas vabanenult.
“Martin, ma ütlesin, et mõlemad jalad peavad olema kindlalt toetatud ja kogu aeg pead hoidma kahe käega okstest kinni!” õpetas juurde tõtanud vanaisa.
“Ja hammastega korjad õunu samal ajal,” torkas Peeter vahele.
“Mida sina targutad!” suskas vanaema õunapuu alt vastu.
Päikseline sügislaupäev sobis õunamahlateoks suurepäraselt. Kogu pere oli rõõmsalt koos ja jõukohast tööd jagus kõigile. Kõige nooremad turnisid – vanuse järjekorras Peeter, Laura, Martin – õunapuu otsas ja noppisid neid vilju, mis tüve raputamisega alla polnud pudenenud ning millele redeliga ligi ei saanud. Keskmised ehk ema ja isa kogusid ubinaid puu alt ja tassisid mahlapressi manu. Kõige vanemad ehk vanaema-vanaisa pigistasid purustatud õuntest masinaga mahla välja. Oi kui hea maitses värske isetehtud õunamahl!
Seda teadsid väga hästi ka maiad herilased, kes hoidsid kogu mahlateol silma peal ning laskusid igal võimalusel magushaput sööki-jooki mekkima.
“Martin, kas tead, kustkohast see õun, mida sa sööd, võis metskitsel välja tulla?” päris Peeter.
Väiksem poiss jättis hammustamise pooleli ja põrnitses altkulmu vanemat venda.
