“Välja juuritud”

Tänapäev, 458 lk

Tavalugejana oleksin sellest raamatust poes lihtsalt mööda marssinud – kaanekujundus on selline, mis võtab õlgu kehitama. Oleksin mõelnud, et eks see mingi pubekatüdrukute armuvaluvärk ole – igal juhul mitte minu jaoks! Ja nii ma oleksingi kõndinud mööda suurepärasest raamatust, mis sobib nii õrnas eas neidudele kui ka igale täiskasvanud naisele, kes hindab peenes, heas keeles, klassikaliselt kirja pandud filigraanset nüansirohket lugu. Usun, et ka muinasjutulembesed poisid võiksid selle raamatu oma õe tagant näpata ja seda huviga lugeda.

Naomi Novik on selle teosega võitnud mitmel väärikal konkursil esikohti ja võin kinnitada, et au ja kiituse on ta igati ära teeninud. Hoiatan, et kui kavatsete seda raamatut lugeda, siis ärge tehke seda mingite tähtsate ürituste eel, enne mida on vaja magada iluund või olla terav kriit karbis. Seda raamatut on väga raske käest panna, lugu on nii haarav, et kui selle lummusesse satute, kõrbeb põhja teie toit, laps jääb lasteaeda ja muud sada häda. Sedavõrd hea on see raamat ja sedavõrd märkamatu ning peen on tõlge – sügav lugupidamine tõlkijale, kelleks on Epp Aareleid.

Lühidalt loost ka. Peategelaseks on neiu, kes viiakse vana nõia torni. Mees, keda tuntakse Lohe nime all, võtab iga kümne aasta tagant külast ühe neiu. Küla läheduses kasvab hirmuäratavalt sünge õuduste mets. Ja nüüd algavadki sündmused, mille käigus võluvõimu­ga püütakse metsast võitu saada. Rohkem rääkida ei tahaks... Soovitan soojalt seda lugeda, saate “Sõrmuste isanda” väärilise elamuse.