Robert ja Noora tasakaalu püüdmas
Kõige tähtsam eeskuju lapsele on ema-isa käitumine. Seega tuleb hästi läbi saada iseendaga ja hoida korras oma suhe, usub näitleja ja lavastaja Robert Annus (34), üks hiljutise teatrihiti “Kremli ööbikud” lavaletooja.
Sassis lokid on läinud, ent olemuslikult tundub Robert samasugune nagu aastaid tagasi, kui kandis triibulist kampsunit ja laulis bändis Chupacabra. Südamlik ja aval ja tark. Ja ta teab, mida tähendab pikalt kestnud tumemeelsus. Aeg, mil tal tekkis raskusi maailma ja enese mõistmisega, langes juhuslikult kokku lapse sünniga. “Olin iseendaga pahuksis. Suhtlemine sõprade ja ühiskonnaga muutus vaevaliseks; vajasin “tõlki”, kedagi, kes aitaks natukegi aru saada, mis toimub. Depressioonist paranemise kogemus aga näitas, et kõik on enda teha. Keegi peab su vaid teeotsale juhatama,” tunneb Robert nüüd tänulikkust. Abikaasa, näitleja Maria (39) ja tütar Noora(8) on tema parimad sõbrad.
Robert, sa oled õppinud muusika-keskkoolis ning lõpetanud lavaka 23. lennu lavastajana; juba lapsepõlves ihaldasid artistlikku tähelepanu ja esinesid kodus külalistele. Kui sa oma tütart vaatad, siis mis temas on ilmselgelt sinult?
Noora on väga suhtlusaldis. On paljuski minult, et ta otsib võimalusi suhelda omaealiste ja vanematega. Marialt on ta pärinud ilusa lauluhääle. Noora ongi musikaalne, õpib Elleris klaverit, laulab Laulupesas ja tantsib Tähtvere tantsukeskuses. Talle meeldivad ja sobivad esinemisega seotud alad ning, midagi pole parata, meilt on ta seda lavajanu saanud topelt.
Sina ja Maria töötasite omal ajal koos Vanemuises. Sõitsite ka Tallinna vahet, mängides kolm aastat ETV lastesaates “Saame kokku Tomi juures”. Sa oled öelnud, et ühistegevustes teie vahele säde tekkiski. Sina tulid aastal 2013 Draamateatrisse, Maria jäi Tartusse. Kuidas sa praegu laveerid Tartu kodu ja Tallinna teatri vahel?
Kõik, millesse aega ja tähelepanu panustad, kasvab. Tunnen selgelt, et enne esietendusi rohkem ära olles kaugenen sentimeeterhaaval perest – vaimses mõttes. Kui panustan, asjad lahenevad, armastus aina suureneb. Niivõrd lihtne tõde, aga tore omal nahal tunda. Just praeguses elujärgus olen “kaotanud” mitmeid sõpru nende perekondadele. See on magusvalus tunne, sest olen ise sama teed läinud, hakanud elama perele. Tundub hea variant pere kestmiseks, isegi kui selle hinnaks saab ka mõni sõprus. Elukaaslane ja laps on kõige suuremad sõbrad.
Mida sa Noora sündimisest mäletad?
Noora tuli ilmale päikesetõusul suve hakul Tartus. Kõik, mis juhtus, oli dramaatiline ja tore, väga suur minu jaoks. Ega ma Noora ootamise ajal, sel üheksal kuul, täpselt mõistnud, mida mu naine õhkas ja õilmitses, oli äraoleva näo ja teistsuguse energiaga. Kui tuleks teine laps, siis ilmselt vaataksin tähelepanelikumalt, võtaksin aega olukorda teadvustada ja läbi elada. Võib-olla ma ei osanud tollal olla Mariale emotsionaalselt toeks, olin palju noorem ning kõik juhtus nii äkitselt.
Jah, täiesti. Oleme õppinud tarkust, et me teineteise kasvatuslikke otsuseid küsimärgi alla ei pane. Usaldame neid. Oleme ka nii sarnased, meie maitsed ja arvamised langevad kokku. Tasakaal on märksõna, äärmusi väldime. Kuna meie tööriistadeks igapäevaelus on sõna ja sõnastamine, püüame Noorale selgitada, miks mingi asi nii on. Ta on väga mõistev. Aga kuidas see kuulus lause kõlaski – käige minu sõnade, mitte tegude järgi? Lapsed joonduvad ju just nimelt selle järgi, kuidas vanemad teevad ja toimetavad. Muidugi on piiranguid, mida mõnikord ka ise murrame… Näiteks üritame nädala sees magusat mitte süüa, kuid alati ei õnnestu. Komm väga meeldib.
Kui hõlpus teil üldse kodus ühise söömisega on? Sina olid ju mõni aeg tagasi taimetoitlane.
