Saatuslik emalõvi

“Miks sa kohe ei öelnud, et beebid nii mõnnad on? Ma oleks juba varem teinud!” ütles Märt ükspäev. Tõepoolest, kuidagi rahulik ja konkreetne beebi on meil.

Mingeid gaasimuresid ja nõutuks tegevaid röökimisi pole olnud. Veel. Märt esialgu arvas, et ta ei saa pärast lapse sündi ühe oma suurima hobiga – milleks on filmide ja sarjade vaatamine – enam tegeleda. Saab, nii et vähe pole! Mis tõesti nii viga lapsi teha, nendega on ju mõnna! Kuni hetkeni, kui ta esimest korda haigeks jääb.

Pakkisin ühel pärastlõunal kohvreid, et perega hommikul vara Moskvasse lennata. Pidin ühe filmi ära lõpetama, mis eelmisel aastal pooleli jäi. Mõtle­sin, et väga tore, saangi kirjutada beebi esimesest lennureisist ja sellest, kuidas ta Mosfilmi angaaride vahel hakkama saab. Õhtu saabudes sain aru, et midagi on beebil viga ja kraadisin teda. Opaa – 39 kraadi! Kardetud esimene haigus oligi saabunud. Oh palun, kas keegi leiutaks ema murele valuvaigisti või midagi sellist?! Miks ta haigeks jäi? Mis ma valesti tegin? Mida ma nüüd tegema pean? Kas ta saab terveks? Ülejärgmisel päeval saime haiglas vastuse – tal on neeruvaagna põletik.

Siin palatis ma nüüd leban oma väiksekesega juba pea nädala. Koridorist kostab 24/7 teiste beebide nutt. Õnneks olen ise enamasti rahulik. Märt räägib, kuidas ma mingites situatsioonides teda üllatada oskan ja mõjun tubli emalõvina. Välja arvatud siis, kui ta läheb beebiga kanüüli vahetama. Kui ma kuulen Susanna südant­lõhestavat karjumist 20 minutit jutti, lööksin, pisarad silmis, ukse jalaga lahti ja karjuks mõned roppused õdedele: no kaua võib?! Aga siis saan aru, et see ongi see emalõvi tunne. Tegelikult teevad õed ju head ja kõik saab korda. Kui see peab paika, et väike laps – väiksed mured, suur laps – suured mured, siis olen üsna peagi peast hall.

Mul on haiglas aega mõelda. Loen magava beebi kõrval uudist varalahkunud Margus Karu kohta ja jään mõttesse. Põhimõtteliselt võib öelda, et tänu temale on minu kõrval see väike armas beebi. Saatus viis mind kokku tema teosega “Nullpunkt” nii lavastuse kui ka filmi/seriaali kujul. Viimases kohtasin Märti. Armas Margus, olgu Sul pilvepiiril ilus ja helge!

Saatusega on üldse naljakad lood. Mõned aastad tagasi kingiti mulle võimalus kohtuda Igor Mangiga. Ta tegi mulle sünnikaardi ja ennustas aastaplokkide kaupa, mis mul elus toimuma hakkab. Lugesin hiljuti selle lehekese, mis ta mulle kirjutas, uuesti üle: “2017 sünnib sul tütar ja soetad kinnisvara.” Vaat nii! Veel ütles ta, et noorim laps saab olema väga tark. Seega Susanna ilmselt viimaseks ei jää. Põnev.