“Niimoodi, et ühel hommikul ärkab Tuuli ideega, et läheme õige sinna,” valgustab Arbo. “Mina hakkan kohe lärmama, et ma ei saa sinna minna. Seepeale Tuuli solvub, sest tema meelest olen ammu andnud sinna minekuks nõusoleku. Mina aga seda ei mäleta. Nüüd solvun oma­korda mina. Mõne aja pärast olen rahunenud ja proovin ära leppida: et tõepoolest, võiks ju sinna minna! Ja siis me juba olemegi teel, mina tõelise pahana kaasa lohisemas ja tegemas sarkastilisi märkusi teemal, et mind on veetud kuhugi, kuhu ma pole tahtnud minna. Oleme Tuuliga nagu kahemehesaag – ilma puud maha ei võta, kui mõlemad ei lükka ega tõmba. Lapsed on ainsad, kes stoilise rahuga kõik suunamuutused kaasa teevad.”

Arbo, sul on Tuuli sõnul balkani temperament, mis teadagi päris tuline…

On tõesti, mu ema juured on seal ja ka mu isapoolsed vanavanemad on olnud üsna kõva ütlemisega. Muuseas, sarnane huumorimeel perekonnas on hästi oluline: seda olen õppinud mina ja seda teavad ka mu lapsed. Mina suudan alati vingerdada kartulivõttudelt ja muudelt maatöödelt ära sellega, et viskan mõne nalja ja isa ei saa pahaseks. Nali võib päästa su naha. Kui ajad karistaja naerma enne, kui vemmal langeb, siis äikesepilved kaovad.

Milles sa lastekasvatamise alal meister oled?

Ehk õpetamises, teadmiste jagamises? Aga kui lastel on üldse mingi korra- ja tööharjumus, on see ikkagi mu armsa kaasa teene. Ka on Tuuli saavutus, et lapsed mängivad pilli: Kristjan õpib kitarri ja Andres akordioni.

Tuuli kurdab, et tänapäeva lastele ei maitse ploomid, sõstrad, herned ega miski muu värske, mida meie lastena sõime, sest puudus võimalus komme ja snäkke sisse ajada. Tema juurutab meie peres tervislikke toitumisharjumusi, aga see nõuab muidugi aega. Salatit süüa – kes seda tahab! Mnjah, kogu selle Tuuli tubliduse jutu puhul hakkan ka ise endale mannetu tunduma. Aga eks ole selgi otstarve. Tuuli nimelt on arvamisel, et lapsed peavad nägema elus igasuguseid inimesi.

No aga ütle enda kohta siis ka midagi head. Ühes saates sa keetsid hommikuputru, panid sinna soola ja mett…