“Sport on tähtis, õppimine veel tähtsam!”

“Kui õppimine pole korras, jääb sporditegemine taga­plaanile. Laps peab suutma ise nihutada piiri endale soodsamas suunas,” tõdeb kolme lapse isa Mait Meriloo.

Euroopa ühe suurima elamusspordi­keskuse Spot of Tallinn rajaja Mait Merilooga (56) kohtumiseks aega leida on keeruline, sest aktiivse inimesena on tal käsil korraga mitu projekti. Enamik neist on seotud spordikeskusega, kuhu Mait on pannud viimased neli aastat oma energiat, aega ja kindlasti ka suure tüki südant. Kõik ta kolm last on sellest kohast vaimustuses ja iga­päevaselt keskusega seotud: vanem tütar Melani (25) juhib siin turundust, poeg Graig-Milan (13) ja pesa­muna Alize (11) käivad kolm korda nädalas spordihallis treenimas.

Kui Graigi võis varem näha enamasti BMX- krossirajal, siis hetkel on tal “siit väike paus”, nagu isa ütleb, sest korraga hakkas maailma tipptasemel BMX-krossi sõitnud poissi kiskuma hoopis suusa­mägedele. Lisaks on Graigi juba lasteaiast peale saatnud akrobaatika, mis kuulub endastmõistetavalt kõigi ekstreemspordialade juurde.

Ka iluvõimlemiskooliga Alize on akrobaatika­mattidel osav nagu Jane džunglis – viskab saltosid ja teeb spagaate.

Vanem tütar Melani tegeles lapsepõlves samuti pikalt iluvõimlemisega, kuid seljavalu tõttu pidi selle katki jätma. 14aastaselt Šveitsi õppima läinud Melani jõudis ringiga läbi Soome ja Londoni tagasi Eestisse. Londoni ülikoolis poliitikat ja rahvusvahelisi suhteid õppinud Melani tunnistab, et Eestisse naasis ta tänu isa pakkumisele liituda Spot of Tallinna tiimiga. Ta on oma otsusega rahul, ehkki siis, kui isa oma plaanist rääkis, tundus see talle utoopilise ettevõtmisena.

Meriloode koduseid vägesid kamandab pereema Arina Baranovskaja (38), moekaubamärgi Iris Janvieri looja, kes ei pelga istuda ka BMX-­cruiseri selga või mäenõlvalt suuskadel alla kihutada. Hetkel, kui meie Spot of Tallinnas juttu ajame, ­valmistab tema hilisõhtul koju jõudvale spordi­perele õhtusööki. See on üks ta lemmiktegevusi.

Teie peres vist ei kujutaks ettegi, et lapsed ei tegele spordiga?

Ega küll, siis oleks ju asendustegevused kerged tulema. Kohe võetaks telefon või arvuti pihku. Graigiga käib meil sel teemal alaline võitlus. Praegugi, kui ta on ilma telefonita, üritab ta ikka igal võimalusel mu töökotist arvutit pihta panna. (Naerab.) Tähtis on leida koolile lisaks harrastus, mis oleks põnev ja paneks silmad särama – et lapsel oleks tegevust ja tekiks sõpruskond.

Vanemal on siin vist samuti üsna suur roll?

Laste sport ongi tegelikult ka lapsevanema sport. → See aeg, kui vanem saab last tema tegemistes toetada, on nii lühike. Ja kurb, kui siis mahti ei leita. Teistpidi on see ka vanemale kasulik: kui veedad koos lapsega särtsakalt aega, on see kui nooruse eliksiir. Tänu sellele, et pojaga koos sporti teeme, tunnen end nooremana.

Kust see spordipisik alguse on saanud – sinu enda rallisportlase-minevikust?

Mind ei suunatud lapsepõlves sporti tegema. Veetsin 8. klassini vaba aega enamasti vanaema-vanaisa juures maal, hobusega põllutöid tehes ja loomade eest hoolitsedes. Minu lapsepõlve ekstreem piirdus rattasõidu, metsas seiklemise, puude otsas ronimise ja akrobaatikaga heina­küünis. Trennid leidsin endale ise. Käisin kahes-kolmes trennis korraga: ujusin, maadlesin, vehklesin, tegin džuudot, mängisin korvpalli, lisaks olin kooli spordiorganisaator.

Sa oled ju ka Eesti meister nii autode ring­rajasõidus kui ka rallisõidus. See huvi tuli siis hiljem?

Juba väiksena meeldisid mulle motokross ja kart, aga ema pidas neid alasid ohtlikuks. Kahju! Ehitasin endale juba tollal igasugu rattaid, käisime poistega ehitusel krossilenksude jaoks alumiinium­torusid otsimas, et ehitada oma esimesed BMXid. Hiljem tulid rulluisud ja mäe­suusatamine. Kui vanemaks sain, ehitasin vanemate auto ringi ja hakkasin sellega kihutamist harjutama, kuni sattusin Finest Cupile, kus sõitsin üle ootuste kiiresti. Sealt edasi läks asi tõsiseks. Mõned autod lõhkusin korralikult ära ka, aga pärast seda hakkasin tänaval hoopis teistmoodi liiklema. Kui enne olin olnud paras huligaan, siis rallit sõites sain aru, mis juhtuks, kui mul kiivrit peas ja turvapuuri ümber poleks.