Foto: Hele-Mai Alamaa

“Ärge siis oma südant koju unustage,” kasutan meie kaasautori Elis Aunaste artiklist pärit fraasi vabariigi aasta­päevale mõeldes. Meie, lapsevanemad, teame, et ei tasu minna närvi pisiasjadest, vaid silme ees tuleb hoida tervikut. Kui on vaja, tuleb magada ja mitte jahtida tolmurulle. Piisab sügavast hingetõmbest, et lahti lasta äsjaostetud kallist huulepulgast, millega on kriipsutatud täis vannitoa seinad. Või leppida, et mitte üks asi pole kodus selles kohas, kuhu sa ta viimati jätsid ja kust lootsid leida. Meie näeme pisiasjade taga suurt pilti ja suurt armastust.

Meie rahvusliku enesepildi osaks on saamas kompromissitu suhtumine oma riiki, sellega seotud sümboolikasse, väljahõigatud arvamustesse. Mis on lahe, sest meie riik on meile kogu hingest oluline! Ometi pole vabariigi sünnipäeva süda mitte Pika Hermanni torni kerkiv lipp, hümn, paraad või õhtuse vastuvõtu ülekanne teleris. Need on väikesed särasilmad meie elutubades, kes ise ei oska veel aimatagi olukorra pidulikkust. Meie asi on meeles pidada, et ilma lasteta seda riiki poleks, samuti ilma meie koduta, ilma meie endi väikeste kangelastegudeta, mida sooritame iga päev. Tunneme rõõmu üksteisest!

Ilma lasteta seda riiki poleks. Samuti ilma koduta ja meie endi väikeste kangelastegudeta, mida sooritame iga päev.

Pidupäevi on üks, aga argipäevi otsatu rodu ja nii on ka meie ajakirjas rohkem juttu teemadest, mis igapäevaellu haakuvad.

Mäletan, kui meie esimene laps oli mõne­nädalane. Tundsin üle mõistuse suurt õnne, aga samas ka une­segases magamatuses sissetungivat ärevust tütre turvalisuse pärast. Mõistmine, kuivõrd habras on väikese inimese elu, segunes ebaselge hirmuga autosõidu ees. Seekordses ajakirjas räägime autosõiduga seotud turvalisusest. Sama teema lipsab sisse ka loos, kus ema räägib laste sünni järel tekkinud ärevushäirest. ­Abstraktne hirm kogu maailma turvalisuse pärast segunes murega laste pärast.

Tore on lugeda meie kaaneloo peategelase Inga Lunge mõtisklusi, kuidas ilma isata kasvanud tüdrukuna saab ta iseseisvalt hakkama elu praktiliste pisiasjadega. Mehe vajalikkust koduses elus on ta pidanud ise enda jaoks lahti mõtestama. Samuti räägib ta sellest, kuidas tütre sünd on sidunud nende kärgpere tervikuks ja liitnud kokku eri kooseludest sündinud lapsed.

Tunneme rõõmu üksteisest!
.