Katrini lugu sai alguse üsna ootamatult. Tema poeg Klerkon (10 k) oleks pidanud ema kõhus elama veel 15 nädalat, kuid sünnitegevus algas juba 25. rasedusnädalal ning laps kiirustas siia maailma, kaaludes vaid 804 grammi. Klerkon küll doonoripiima ei vajanud, sest Katrin asus kohe piima pumpama. Ning kuigi esimene, kõige hinnalisem ternespiimatilk süstlas enne beebi suhu jõudmist ära kuivas, sai väike poiss algusest peale oma ema piima. “Hakkasin piima pumpama ja kuna ma ei teadnud, kaua Klerkon haiglas olema peab, panin seda muudkui sügavkülma. Kahe nädalaga oli sügavkülmik täis, siis ostsime külmkirstu ja varsti oli ka see täis. Piima tuli liiter päevas, Klerkon sõi sellest väga vähe, kuid ära ei visanud ma midagi,” räägib Katrin.

Et piima on võimalik annetada Ida-Tallinna keskhaiglale, sellest luges Katrin haigla kodu­lehelt. Ta helistas emapiimapanka ning veel samal õhtul kutsuti ta vereproovi andma ja doonori­ankeeti täitma. Nimelt kontrollitakse rinna­piimadoonorite tervist väga põhjalikult.