Tagasi kooli!

Võib tunduda, et kord pooleli jäänud kooliteed on raske jätkata. Tegelikult on see tehtav, kui jagub pealehakkamist ning pere õppurit toetab.

Viie lapse isa Valdur Talts (41) oli kooli tagasiminekut kaalunud juba mõne aasta. “Üks põhjusi oli soov leida parem töökoht,” tunnistab tõstuki­juhina tegutsev mees. “Lisaks olen kaitseliidus miinipilduja rühmas relvaülem. Sinna ametisse sobib paremini nooremall­ohvitser, aga kursusele saab vaid keskharidusega.” Suuresti motiveeris seegi, et tänavu kevadel lõpetab vanim poeg Cristofer (15) põhikooli. “Raske on isana soovida, et ta gümnaasiumisse edasi läheks, kui omal keskkool lõpetamata,” muigab Valdur. Praegu ongi pojal plaan õpinguid gümnaasiumis jätkata – oma roll on siin kindlasti isa eeskujul.

Nüüdseks käib mees juba teist aastat Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis, praegu 11. klassis. “Olen otsusega väga rahul, kartus oli asjata,” ütleb ta ning täpsustab, et kõige suurem hirm oli teadmatus. “Samuti kartsin, kas saan hakkama või olen ehk liiga vana. Kõige raskem on astuda esimest sammu. Tegelikult on tarvis vaid pealehakkamist ja tahet – ülejäänu laabub ilusasti.”

Õppetöö toimub päeval või õhtul, 3–4 korda nädalas, 3–4 tundi päevas, üks koolitund kestab 1,5 tundi. “Käin koolis õhtuti ja siis on klassis valdavalt vanemad õpilased, kellel on asjadest juba oma arvamus ja saab koos õpetajaga igasugustel teemadel arutleda. Raskusi valmistavad aga arvutiga tehtavad ülesanded, eriti korrektne­ vormistamine. Samuti see, kui töögraafik jookseb koolipäevaga kokku – siis on pärast natuke tegemist, et järele jõuda. Kuid õpetajad on mõistvad, kui nendega kenasti suhelda.”

Pere toetus on oluline

Abikaasa Carlen (35) oli alguses mehe ideest üllatunud, kuid toetas teda igati, kuna oli ka ise esimese lapse kõrvalt kõrgkooliõpinguid alustanud. “Muidugi teadsin, et meil võib raskeks minna, sest mäletan hästi aega, kui ma ise kolme lapse ja töö kõrvalt ülikoolis käisin. Palju kodutöid jäi siis Valduri kanda, kuid minu meelest on see periood meie peret ainult tugevdanud,” meenutab naine. “Valduri esimene kooliaasta ehk 10. klass oli meile harjumise aeg. Kuna Valdur kodus palju ehitab, siis vajas harjumist, et nüüd ta enam siin nii palju teha ei jõua. Kodutöödes on ta sellegipoolest suur abikäsi praegugi.”

Mehe sõnul andis abikaasa kogemus talle julgust ja kindlust juurde. “Sattusin Andrase programmi Agenda, mis oli suunatud poolelijäänud haridusteega lapsevanematele,” selgitab Valdur. “Projekti käigus käisime ka Pärnu täiskasvanute gümnaasiumiga tutvumas. Külastusest oli abi: sai oma silmaga kooli argipäeva näha. See omakorda lisas kindlust, et saan õppimisega hakkama – minust vanemadki on lõpetanud. Kõige olulisem on ikkagi pere mõistev suhtumine.”