Tahan oma kõhtu tagasi!

Kui toimetaja küsis, kas tahaksin teha lugu sünnitusjärgsest diastaasist, kõhklesin esialgu. Oli see ju üks väheseid kaebusi, mida mul pärast kahte rasedust ei olnud. Või nii ma vähemalt arvasin!

Mul on siiani silme ees see natuke kaas­tundlik, aga siiski lootustandev pilk, millega Ida-Tallinna keskhaigla füsioterapeut Triin Jeršov mind vaatas, kui oli mul just diastaasi ehk kõhu sirglihase lahknevuse diagnoosinud. “Jess, veel üks kohustus mu keha taastamise protseduuride pikas reas!” ohkasin.

Olgu lood mu kehaga muidu kuidas on, vähemalt on mind õnnistatud saleda pihaga ja poolteist aastat pärast teise raseduse lõppu on mu keskkoht saavutanud mõõdud, millega võib täiesti rahul olla. Paraku osutus seesama sale piht ka põhjuseks, miks ma endal kõhulihaste traumat ei uskunud olevat.

Tõsi, õhtuti ja eriti pärast suuremat sööma­aega on kõht natuke punnis, ning nõuab meelepetet, et end sama saledana tunda kui hommikul, aga noh, see on köömes võrreldes muude traumadega, mida kaks rasedust mu kehale jätnud on. Aga siin ma nüüd olen – diastaasi “õnnelik” omanik.

Pole vaid iluprobleem

Keha sünnitusjärgsele taastumisele keskendunud füsioterapeut Triin Jeršov selgitab, et diastaas on nähtus, mille korral kõhu sirglihase keskel olev sidekoeline valgejoon laieneb ja kaks lihaskõhtu üks­teisest lahknevad. Termin “diastaas” tuleb vana­kreeka sõnast diàstasis, mis tähendab vahet või lõhet.

Raseduse ajal naise keha muutub, et kohaneda kasvava loote vajadustega. Muu hulgas tähendab see, et raseduse lõpuks on kõhulihased venitatud nende elastsuspiirini. Selle tagajärjel tekkiv kõhu sirglihase diastaas on lapseootajate seas laialt levinud probleem, mida esineb kuni 70 protsendil. Enam kui pooltel võib see püsima jääda ka pärast rasedust.

Ehkki paljusid diastaasiga naisi häirib eelkõige suur kõht, mistõttu on oht saada õnnitlusi uue perelisa puhul, pole tegu pelgalt välise probleemiga. Sirglihase suur lahknevus võib takistada kõhu­lihaseid täitmast oma ülesandeid: tagada korrektne rüht, kehatüve liikuvus, keha­tüve ja vaagna stabiilsus, toetada hingamist ja toestada kõhu­õõne elundeid.

Kuidas seda ravida?

Triin Jeršovi sõnul on diastaasi ennetada raske. Uuringud on näidanud, et tavaliselt ei esine diastaasi naistel, kes olid enne rasedust kehaliselt aktiivsed ja kelle kõhulihased olid treenitud. Kuid ta möönab, et probleem võib tekkida ka siis, kui lihased on, vastupidi, liiga tugevad või jäigad.

Füsioterapeut kirjeldab, et tõsisest diastaasist annab märku ettevõlvuv kõht, eriti õhtuti. Kõhu keskele tekib vagu ja naba punnitab välja. Vahel aga ei pruugi kõht nii märgatav olla, kuid sõrmedega kõhtu kombates on sirglihase keskel tunda vahet. Seega: kui kahtled, lase end arstil või füsioterapeudil läbi vaadata. Füsioterapeut oskab soovitada harjutusi, mis just diastaasi korral aitavad.

Peale õigete harjutuste tegemise tuleb diastaasi korral vältida liigset koormust kõhu­lihastele. Näiteks ei soovita Triin tassida beebit turvahälliga käe otsas. See võib diastaasi süvendada ning traumeerida raseduse ja sünnituse ajal kannatada saanud vaagnapõhja­lihaseid, mis omakorda võib viia organite allavaje ja uriinipidamatuseni.

On ka hulk harjutusi, mida diastaasi korral kindlasti teha ei tohi. Näiteks on täielikult välistatud klassikalised istesse tõusuga kõhulihaste harjutused. Nende käigus horisontaalselt mõjuv jõud võib tõmmata sirglihase pooli hoopis üks­teisest eemale, süvendades diastaasi.

Tähelepanelik tuleb olla ka voodist tõustes. Muidugi, kui lapsuke keset ööd nutma hakkab, mõtleb noor ema oma kõhulihastele viimasena. Siiski ei tohiks pärast sünnitust kõhulihaseid tavapärasel moel rakendada, vaid tõusma peaks küljelt – kõverdad seliliasendis põlved, pöörad end külili ja seejärel lükkad käte abil istuma, viies samal ajal jalad üle voodiääre. Samamoodi tuleks talitada pikali heites.